| 2. Adresseerimise viisid.
1. Otsene adresseerimine – operandid vahetult järgnevatel mäluaadressidel.
2. Kaudne adresseerimine – käsukoodis on aadressi aadress, operandide vahetamise võimalus CPU-de vahel.
3. Vahetu adresseerimine – operandide aadressid on sõltumatud ning antakse eraldi aadressiga kas registermälus või põhimälus.
4. Autoinkrementne – pinumälust lugemiseks saadakse aadress registermälust, sellele lisatakse operandi mõõt ja tulemus läheb pinumälu järgmisse aadressi.
5. Autodekrementne – registrist lühike aadress, mille järgi operandid ja mõõt pinumälusse.
6. Segmenteerimine – käsukood ja segment aadressis kui kõik andmed on ühes pinumälu segmendis, segmentidevaheline liikumine käsuloenduri abil.
7. Indekseerimisega – aadressi baas R indeks + nihe -> kui palju peab operandide liikumiseks edasi liikuma.
8. Baseerimisega – käsukoodiga antakse ainult nihe, aadressi baas asub baasiregistris.
9. Baseerimise ja indekseerimisega – nii indeks- ja baasregistrid.
10. Suhteline adresseerimine – käsukoodiga antakse nihe.
Operandide adresseerimiseks kasutatakse mitut viisi: otse-, suht- ning kaudadresseerimist jne. Käsus sisalduva teabe põhjal leitakse vajalik mälupesa ning loetakse sealt soovitud operand. Protsessoril võib olla 10 ja enam erinevat adresseerimisviisi.
Otseadresseerimisel antakse käsuga ette operandi aadress, mille järgi leitakse mälust operand.
Kaud adresseerimisel leitakse kõigepealt mälust operandi aadress ning seejärel teisest mälupesast operand.
Suhtadresseerimisel antakse operandi aadress käsuloenduri (programmi jooksva aadressi) suhtes. Operandi aadress leitakse käsuloenduri sisu ja suhtaadressi summeerimisega.
Indeksadresseerimine sarnaneb suhtadresseerimisega, kuid käsuloenduri asemel kasutatakse baasaadressina indeksiregistris salvestatud aadressi sõna
Vahetul adresseerimisel antakse operand otse käsuga.
| 