|
Eesti psühholoogia laias maailmas: 2000-2001
Eelmises kirjutises (”Eesti psühholoogia laias maailmas 1998-1999”) uurisin ma seda, kuidas Eesti psühholoogia laias maailmas välja paistab. Siis olid vaatluse all aastad 1998-1999, mille jooksul Eesti psühholoogid jõudsid PsycINFO andmebaasi 31 artikliga, võrdluseks Läti 2 ja Leedu 5 artiklile. Võrdluses 43 riigiga sai Eesti 31 artikliga uskumatult hea 20 koha, kohe peale Prantsusmaad ja eespool Jaapanit, Poolat ning Ungarit. Muidugi tuli selle koha väljavõitlemiseks publikatsioonide arv rahvaarvuga läbi jagada.
Aeg on edasi läinud ja paras hetk on uurida, kuidas on meil läinud järgmisel kahel aastal. Otsingu tegin PsycINFO ( © American Psychological Association) andmebaasi võrguversioonis WebSPIRS ( © SilverPlatter). PsycINFO lisas kahe aastaga juurde 117 578 viidet uutele psühholoogia artiklitele või raamatutele.
Milline oli siis Eesti panus aastatel 2000-2001? Kokku leidsin 33 artiklit, mis on praktiliselt sama, mis eelnenud kaksaastakul. Mõni artikkel võis jääda otsingule märkamatuks, kuna PsycINFO on tuntud ebatäpsuse poolest, millega ta autorite töökohti kirja paneb. Võrdluseks leidsin Eesti panuse sama aja jooksul maailma sotsiaalteadusesse. Otsingu tegin andmebaasis Web of Science ( © Institute for Scientific Information, mis näitas, et 2000-2001 aastal Social Sciences Citation Index’is märgitud 294 803 artikli seas oli 116 Eesti autorite artiklit. Nende 116 seas on aga suur hulk psühhoologide omasid, mida PsycINFO ei ole indekseerinud (näiteks 21 eestlaste Stockholmi psühholoogiakongressi ettekande teesi ajakirjas International Journal of Psychology).
Kogu artiklite tulvas on 33 muidugi üsna väike, kuid siiski märgatav arv. Võrreldes eelmise kaksaastakuga on lätlased tubliste edenunud ja produtseerisid kokku 9 kvaliteetset artiklit, nendest 4 läheb lindude käitumise uurija Ivars Kramsi (Daugavpilsi Ülikool) arvele. Leedukad avaldasid 7 artiklit, mis jätsid jälje PsycINFO andmebaasis.
Kes siis meilt avaldavad ajakirjades, mida psühholoogid omaks peavad? Üldiselt ikka samad nimed, kes eelmistel aastatel, kuigi on ka mõned uustulnukad. Täisnimekiri, mis on toodud lisas, kinnitab eelmise korra tähelepanekut – lõviosa kõigist publikatsioonidest tuleb meditsiini (psühhiaatria, farmakoloogia, bioloogia, tervishoid) arvelt. Traditsioonilist psühholoogiat on minu arvutuste kohaselt nende 33 artikli seas 13, mis on ligikaudu 40%. Seega on Eestist pärit rahvusvaheline psühholoogia valdavalt meditsiinilist nägu.
Tartu Ülikooli ülekaal on jätkuvalt muljetavaldav. Tallinnast on pärit vaid 6 artiklit, millest 3 koos nende 4 autoriga (Aino Saar, Katrin Niglas, Endel Põder ja Marika Veisson) läheb Pedagoogikaülikooli arvele. Nagu eelnevatel aastatel annab Tartu Ülikooli psühholoogia osakond ligikaudu pooled kõigist artiklitest. Kokku 16 artiklil oli selle kirjutamise ajal vähemalt üks autor psühholoogia osakonnast. Mis sellest kõigest üle jääb, mis pole väike osa, läheb Tartu psühhiaatrite, farmakoloogide ja füsioloogide arvele.
Produktiivsuse edetabeli tipus on seekord kliiniline farmakoloog Ants Kask 6 artikliga. Jaanus Harrol on 5 artiklit ja Vaiko Vasaral 4. Kolme publikatsiooniga on Eero Vasar, Jüri Allik, Sulev Kõks, Jakov Shlik, Paavo Pokk ja Marika Väli. Muidugi pole artiklite arv kõige olulisem. Talis Bachmanni monograafia Microgenetic approach to the conscious mind (Bachmann, 2000) kaalub kindlasti üle üsna mitu “tavalist” artiklit, nii nagu ka Jaanus Harro 50 (!) leheküljel kirja pandud uus depressiooni teooria (Harro & Oreland, 2001).
Kuigi ma ei hakanud sel korral riikide vahelist võrdlust tegema, näib Eesti edetabeli koht suhteliselt kindel olevat. Suurt hüpet edasi ei toimunud, kuid artiklite avaldamise tempo pole ka langenud. Lugeja võib tööde nimekirja uurides ise teha tähelepanekuid ja järeldusi selle kohta, millisena Eestis tehtud psühholoogia laia maailma paistab.
Jüri Allik
|
