CISC ja RISC lähenemine protsessori ülesehituses
Protsessori arhitektuuri paradigmad on tavaliselt jagatud kaheks: CISC ja RISC (vastavalt komplekskäsustikuga (täisprotsessoriga) ja kärbitud käsustikuga arvuti). Põhimõtteliselt erinevad need käsustiku iseloomult, mida nende keskprotsessor tõlgendab.
CISC protsessorite peamiseks iseloomustavaks jooneks on nende kalduvus vähendada käskude arvu programmis, pakkudes suurt hulka käske, mis hõlmavad suurt valikut erinevaid ülesandeid. Käsud tõlgitakse sageli keskprotsessori poolt reaks mikrokäskudeks, mis teostavad keerulisemaid CISC käsu poolt nõutud operatsioone. Teostatavate ülesannete eripalgelisuse tõttu vajavad CISC käsud muutuval arvul bittide kodeerimist ja rohkem kui üht hankimise ja rakendamise tsüklit.
RISC -süsteemidel on aga kalduvus lühendada aega, mis kulub elementaaroperatsioonidele (takt), lihtsustades protsessori poolt toetavaid käske. Sellisel juhul selliseid käske ei tõlgita mikrokäskudeks vaid need rakendatakse otse riistvara skeemide poolt. Varjuküljeks on selle lähenemise juures tavaliselt see, et mingi programmi teostamiseks vajatakse rohkem käske võrreldes CISC-protsessoritega ning tõlkimine programmide ja masinkäskude vahel on tavaliselt keerulisem. Teisalt sobivad RISC-süsteemid paremini protsessi käskude töötlemiseks paralleelselt konveierrakendustes. Sellisel juhul keskprotsessor töötab korraga rohkem kui ühe käsuga, osaliselt kattuvate järjestikuste käskude teostamisega, mis suurendab tunduvalt läbilaskevõimet. Sellel põhjusel on RISC-süsteemide puhul usutud, et need on kiiremad kui CISC -süsteemid.
Motorola 680x0 perekonna protsessorid on näiteks CISC -tüüpi lahendusest. RISC -protsessorite näiteks võiks esitada ka PowerPC, SPARC, MIPS ja Alpha. Protsessorid Intel x86 (IA-32) perekonnast on sageli liigitatud CISC-protsessorite hulka. Oma sisemistes rakendustes kalduvad need ühendama mõlemat lähenemisviisi.
|
