Andmekandjad ja nende lugejad
Kõvaketas (hard disk, HDD)
Arvuti peamiseks andmekandjaks on kõvaketas (Hard Disk Drive, HDD). See asub arvuti korpuses. Kõvakettal on andmekandja ja selle lugeja ühendatud.
Tänapäeval on kõvaketaste maht enamasti 10-180 GB. Kõvakettal säilitatakse arvuti süsteemne tarkvara, arvutisse installeeritud rakendusprogrammid ja andmefailid. Arvuti normaalseks tööks peaks kõvakettal olema vähemalt 100 MB vaba ruumi.
Pehmeketas ehk diskett (floppy disk)
Diskett on õhuke plastmasskestas asuv elastne magnetketas, mida loeb disketiseade (Floppy Disk Drive, FDD). Kasutusel on olnud 8, 5,25 ja 3,5 tollise läbimõõduga diskette, kirjutustiheduse järgi 3 tüüpi diskette: topelt- (DD - double density), kõrg- (HD - high density) ja eritihedusega (ED - extra density), mille 3,5 tollised kettad mahutavad vastavalt 720 kB, 1,44 MB ja 2,88 MB infot. Praeguseks on neist kasutusele jäänud 3,5 tollise läbimõõduga HD disketid, mille mahutavus on 1,44 MB.
Disketid ei sobi andmete pikaajaliseks säilitamiseks, sest nende magnetpind on väga õrn ja kergesti rikutav. Disketti võivad kahjustada muljumine, külm, magnetväli, mobiiltelefoni lähedus, tolm jms. Seepärast ei tohiks disketil hoida olulisi andmeid, millest mujal koopiat ei ole. Oluliste andmete viimisel disketiga ühest arvutist teise tuleks neist teha kindlasti koopia teisele disketile (või vähemalt samale disketile) ja soovitatav oleks kasutada disketi hoidmiseks disketikarpi.
Kompaktketas (CD, compact disk)
Mahukamate andmete säilitamiseks kasutatakse kompaktkettaid ehk laserkettaid. CD-ketas on 120 mm läbimõõduga plaat, mille lugemiseks kasutatakse CD-lugejat (CD-ROM Drive). CD-kettale mahub 650-800 MB andmeid. CD-lugejat iseloomustab selle lugemiskiirus, mida võrreldakse tavalise laserheliplaadimängija kiirusega. Näiteks 52-kordse kiirusega CD-lugeja loeb 52 korda kiiremini kui tavaline plaadimängija. Praegu on enamasti kasutusel kuni 56-kordse kiirusega CD-lugejad.
CD-kettale andmete salvestamiseks on vaja eraldi seadet CD-kirjutajat. CD-kirjutaja töötab ka tavalise CD-lugejana, kuid on enamasti aeglasem kui tavaline CD-lugeja. Enamus CD-ketaste toorikuid on sellised, millele saab andmeid kirjutada ainult üks kord (sellest ka nimi - CD-ROM - Read Only Memory). Kuid on olemas ka toorikuid, millele on võimalik andmeid lisada ning neid muuta - ülekirjutatavad CD-kettad (CD-RW).
DVD-ketas (Digital Versatile Disk)
Väljanägemiselt on DVD-kettad äravahetamiseni sarnased CD-ketastega, tegelikult erinevad need aga nii füüsiliste omaduste kui kandmete lugemise ja salvestamise meetodite poolest. DVD-ketast nimetatakse ka “universaaldigitaalkettaks ja neid loevad DVD-seadmed. Esimesed seadmed ilmusid 1996. a. lõpul, ühepoolne ühekihiline mahutab 4,7 GB, kahepoolne kahe läbipaistva kihiga 18,8 GB, enamus DVD-ketaste maht jääb 4-8 GB vahele. Algselt kasutati DVD-kettaid vaid filmide hoidmiseks ja seetõttu oli nende nimi alguses digitaalne videoketas (Digital Video Disk). DVD-filmide jaoks on olemas eraldi teleriga ühendatavad seadmed - DVD-mängijad, kuid kõiki DVD-filme saab vaadata ka arvuti DVD-seadme vahendusel.
Mälupulk (Flash Memory Stick)
Uusim, pisike pulka või pliiatsit meenutav mäluseade, mis ühendatakse arvutiga USB-pordi kaudu. Mälupulga maht võib olla 12MB kuni 1 GB. Mälupulk on väga mugav ja kiiresti arvutiga ühendatav mäluseade, mis ilmselt lähitulevikus vahetab välja disketid. Uuematel IBM-sülearvutitel polegi enam sisseehitatud disketiseadet, andmevahetus teiste arvutitega on võimalik mälupulga või arvutivõrgu vahendusel.
|
