Emaplaat ja tema peamised parameetrid

emaplaat Mikroarvuti keskne trükkplaat, millele on monteeritud pistikupesad lisaplaatide jaoks. Emaplaadil asuvad harilikult keskprotsessor (CPU) , BIOS, mälu, massmäluliidesed, jada- ja paralleelpordid, laienduspesad ja kõik kontrollerid standardsete välisseadmete (kuvar, klaviatuur, hiir ja kettaseadmed) juhtimiseks. Kõik vahetult emaplaadile monteeritud kiibid kokku moodustavad emaplaadi kiibikomplekti.

1. 
   Emaplaatide erinevused.
   

Socket 370, mis mõeldud Pentium III, vanema seeria Celeronide ning VIA Cyrix protsessorite jaoks.

Socket 478, mida kasutavad Pentium 4 ning uuemad Celeron protsessorid.

Socket A, mis on kasutusel AMD Athlon protsessorite puhul.

2. 
   IRQ, selle kasutamine ja sobivus vastavatele seadmetele.
   

Kui ühele ja samale IRQ liinile saabuksid katkestusnõuded mitmelt seadmelt (välja arvatud PCI-seadmed), tekiks riistvarakonflikt. Seepärast on personaalarvutites 16 IRQ liini ja igale seadmele on omistatud oma IRQ liin. Enne PnP spetsifikatsiooni ilmumist kasutati selleks DIP-lüliteid, millega IRQ-liine riistvaraliselt ümber lülitati ning laiendussiinide lisamisel esines sageli IRQ-konflikte. PnP-tehnoloogia lubab sedasama teha tarkvaraliselt, mis on kasutajale palju mugavam.

PCI siin võimaldab IRQ liinide ühiskasutust mitme seadme poolt, mis lubab personaalarvutiga ühendada rohkem välisseadmeid

IRQ Assignment

0 System timer

1 PS/2 port

2 Connects to IRQ 9

3 COM2, COM4

4 COM1, COM3

5 Sound

7 LPT1

9 VGA, 3270 emulation**

10 **

11 **

13 Math coprocessor

14 IDE primary

15 IDE secondary

** For general use.

3. 
   PCI liides.
   

välisseadmeühendus Intel Corporation’i poolt välja töötatud lokaalsiini standard, mida kasutatakse enamiku kaasaegsete personaalarvutite juures kõrvuti vanema ISA laiendussiinistandardiga. PCI on 64-bitine siin, kuigi teda kasutatakse tihti ka 32-bitise siinina. Taktsagedus on PCI siinil 33 või 66 MHz. 32-bitise 33 MHz siini läbilaskevõime on 133 MBps. Kuigi PCI on Intel’i toode, pole ta seotud ühegi konkreetse mikroprotsessori tüübiga

4. 
   USB ja USB2 liidesed.
   

universaalne järjestiksiin Suhteliselt uus välissiini standard, mis toetab andmeedastuskiirusi kuni 12 Mbps. Ühte USB porti võib kasutada kuni 127 välisseadme (hiired, modemid, klaviatuurid) külgeühendamiseks. USB ilmus turule 1996. a., kuid hakkas laiemalt levima alates 1998. aastast, kui sellega varustati iMac

USB lubab välisseadmeid külge ja lahti ühendada ilma, et arvutit oleks vaja välja lülitada

USB OTG (USB On The Go)

mobiil-USB USB-liidese edasiarendus, mis võimaldab mobiilseadmeid (digikaamerad, pihuarvutid, audiomängijad, printerid ja mobiiltelefonid))omavahel otse kokku ühendada ning vabastab vajadusest kasutada mobiilseadmete vaheliseks andmevahetuseks personaalarvutit. See tähendab, et iga USB OTG liidesega varustatud seade võib vastavalt vajadusele töötada kas hostina või välisseadmena. Neid saab ühendada ka personaalarvutiga.

Mobiil-USB vastab täielikult USB 2.0 spetsifikatsioonile (andmekiirus kuni 480 Mbps) ning jõudis turule 2002.a.

USB2 - USB 2.0 on USB 1.1-st 40 korda kiirem. USB 2.0 draiverid on eelkõige mõeldud riistvara entusiastidele, kes soovivad uusi seadmei testida.

5. 
   Arvuti lisakaardid (SCSI, LPT, I/O).
   

jadapordid ehk järjestikpordid (serial port), kus infot edastatakse järjestikku. Kannavad tavaliselt tähist COM (Communication).

Paralleel porti ühendatakse nt:

ZIP kettaseade Väline CD-ROM seade SCSI adapter Digitaalne kaamera Skanner Printer

Serial porti ühendatakse nt:

Hiir Modem ISDN adapter Printer Digitaalne kaamera

Klaviatuur ühendatakse arvutiga DIN või PS/2 (mini DIN) pistiku abil.

I/O (Input/Output)
sisend-väljund Käib iga tegevuse, programmi või seadme kohta, mille ülesanne on andmeid arvutisse sisestada või neid sealt väljastada. Terminit kasutatakse tihti selleks, et eristada arvutamisega mitteseotud osi (nt kõvaketas) arvutamisega seotud osadest nagu protsessor ja põhimälu. Käib ISA või PCI siini, lisab IDE, COM või LPT pordi (vanematel emaplaatidel need puudusid).

ASPI (Advanced SCSI Programming Interface)
uus SCSI programmiliides Komplekt DLL programme, mida rakendusprogrammid kasutavad suhtlemisel SCSI seadmetega üle standardse SCSI draiveri.

Firma Adaptec loodud ASPI on muutunud SCSI seadmete juhtimisel de facto standardiks. ASPI draiver on programm, mis suhtleb vahetult SCSI seadmega. Järjekord on selline: rakendusprogramm või utiliit -> ASPI -> ASPI draiver -> SCSI kaart.

Arvuti “südameks” on keskseade e. protsessor (CPU – Central Processing Unit). Protsessor sooritab enamuse arvuti tööks vajalikest arvutustest, seetõttu sõltub arvuti kiiris kõige rohkem protsessori kiirusest ehk taktsagedusest, mida mõõdetakse hertsides. Taktsagedus määrab palju loogikatehteid suudab antud protsessor ühes sekundis teha.

Arvuti aju (keskseade) on protsessor (ingl. CPU – central processing unit), mis on kinnitatud

emaplaadi külge. Kiip, mis sooritab arvuti tööks vajalikud arvutused ehk tehete teostamine ja teiste

seadmete töö juhtimine. Kõik programmid, mida arvutis kasutatakse, lähevad nullide ja ühtede

jadana protsessorisse, seal nad töödeldakse tohutul hulgal loogikaelementidega ning lõpuks

väljastatakse järjekordne nullide ja ühtede jada, millest moodustatakse videokaartis pilt või

helikaartis heli jne. Kiirem protsessor annab kõigis asjades parema jõudluse. Protsessor täidab

operatsioone (masinkoodi), mida omakorda juhib tavaliselt elektrooniline taimer: taimeri iga

signaali (ingl. tick) ajal täidab protsessor instruktsioone. Arvuti spetsifikatsioonis on tavaliselt kirjas

selle taimeri sagedus ehk taktsagedus (Hz), kuid see ei näita tegelikku arvutuskiirust, sest erinevad

protsessorid täidavad ühe taimeri signaali ajal erineva arvu operatsioone. Taktsagedus määrab palju

loogikatehteid suudab antud protsessor ühes sekundis teha. Täpsemalt kirjeldab protsessori kiirust

MIPS (Million Instructions Per Second, miljonit operatsiooni sekundis), kuid ka sellel on omad

vead. Taktsagedus ei ole ainuke omadus, mis paneb paika protsessori tegeliku töö kiiruse või

efektiivsuse. Sülearvutite puhul võib näiteks määravaks saada protsessori voolu tarbivus.

Mikroprotsessor on väike programmeeritav elektroonikaseadis, mis täidab protsessori ülesandeid

ning on ehitatud ühe pooljuht integraallülitusena. Protsessori rolli arvutis täidavad tavaliselt üks või

mitu mikroprotsessorit. Suurimad protsessorite tootjad on maailmas AMD ja INTEL. Protsessoreid

on tohutult palju erinevaid marke erinevatest ajajärkudest:

lõpuks said valmis 8086 ja 8088 protsessorid, millede taktsagedus oli vastavalt 5 ja 10 MHz. 1980.

aastate alguses (1982) sai valmis 80286 protsessor, mille taktsagedus ulatus 12 MHz. 1985. aastal

valmis esimene 32-bitine protsessor 368DX. Temale järgnes 1988 aastal 386SX. 386 protsessorite

maksimaalne taktsagedus oli 33 MHz. 1989. aastal loodi 486DX, mille taktsagedus pärast

paariaastast täiustamist ulatus juba 50 MHz. 1990. aastate algul täienes 486 protsessor edasi ja

1992. aastal loodi 486DX2, mille taktsagedus ulatus kuni 66 MHz. Kaks aastat hiljem (1994) loodi

486DX4, mille taktsagedus ulatus kuni 100 MHz. DX4 oli ka 486 protsessori seeria viimane mudel.

Siis mindi üle Pentium (80586) protsessorile, mille taktsagedus oli alguses 60 MHz, kuid juba 1994.

aastal ületati 100 MHz piir. 1995. aastal hakati tootma Pentium Pro protsessoreid ja 1997. aastal

loodi juba uus multimeedia toetusega protsessor MMX, mis sai väga populaarseks. MMX

protsessori taktsagedus ulatus kuni 266 MHz. 1997. aasta lõpuks tuli välja ka Pentium II protsessor,

mis edestas oma eellast parameetritelt suuresti. Pentium II taktsagedus ulatub kuni 450 MHz. 1998.

aastal tuli Intelil välja Celeron, mis sai väga populaarseks, sest ta oli võrreldes Pentium II hulga

odavam. 1999. aastal tuli välja Pentium II järeltulija Pentium III. Pentium III taktsagedus ulatus

1999. aasta lõpuks kuni 733 MHz. Praegusel ajamomendil on väljas ka Pentium IV.

Intelile suur konkurent. AMD esimesed protsessori olid (1995) NX586 ja AMD 486 ning AMD

5k86, mille taktsagedus oli vastavalt 133 MHz, 120 MHz ja 100 MHz. Nendele järgnes 1996.

aastal K5 seeria. Nende taktsagedus ei ületanud samuti 120 MHz. 1997. aastal läks kasutusele K6

seeria protsessorid, mille taktsagedus ulatus 300 MHz. 1998. aastatel tehti K6 ka uuendusi K6-2 ja

K6-3, mille taktsagedus ulatus 450 MHz. 1999. aastal loodi AMD K-7 Athlon, mida uuendati 2000.

aastal niipalju, et taktsagedus ületas ühe gigahertsi piiri. 2000. aastal lõi AMD ka K-7 Duron

protsessori, mis oli väiksema taktsagedusega, kui Athlon. Duron on Eestis praegu üks populaarseim

protsessor, sest ta on võrreldes kõigi teiste protsessoritaga palju odavam.

Protsessoreid eristab üksteisest:

• käskude hulk, mida protsessor suudab täita;

• bittide arv, mida üks käsk korraga töötleb e. protsessori sisendsõna pikkus;

• protsessori kella kiirus e. taktsagedus (1MHz = 1 miljon elementaarkäsku sekundis)

6. 
   Protsessorite erinevad liigid.
   

Liigitamise võimalused: tootja järgi, socketi/sloti järgi, põlvkonna järgi, kiiruste järgi, tehnoloogia järgi,

7. 
   Inteli protsessorite areng läbi aegade.
   

80.aastate alguses (1982) sai valmis 80286 protsessor mille taktsagedus uletus 12 Mhz. 85.aastal valmis esimene 32 bitine protsessor 368DX. Temale järgnes 88 aastal 386SX. 386 protsessorite maksimaalne taktsagedus oli 33 Mhz. 89.aastal loodi 486DX mille taktsagedus pärast paariaastast täiustamist ulatus juba 50 Mhz.

90.aastate algul täienes 486 protsessor edasi ja 1992 a. loodi 486DX2 mille taktsagedus ulatus kuni 66 Mhz. Kaks aastat hiljem (1994) loodi 486DX4 mille taktsagedus ulatus kuni 100 Mhz. DX4 oli ka 486 protsessori seeria viimane mudel. Siis mindi üle Pentium (80586) protsessorile mille taktsagedus oli alguses 60 Mhz, kuid 94.aastal üetati 100Mhz piir. 1995 aastal hakati tootma Pentium Pro protsessoreid ja 1997 aastal loodi juba uus multimeedia toetusega protsessor MMX mis sai väga populaarseks. MMX protsessori taktsagedus ulatus kuni 266 Mhz. 1997 lõpuks tulivälja ka Pentium II protsessor, mis edestas oma eelast parameetritelt suuresti. Pentium II taktsagedus uletub kuni 450 Mhz. 1998. aastal tuli Intelil välja Celeron, mis sai väga populaarseks, sest ta oli võreldes Pentium II hulga odavam. 1999 aastal tuli välja Pentium II järeltulija Pentium III. Pentium III taktsagedu ulatus 1999.aasta lõpuks kuni 733 Mhz. Praegusel ajamomendil on väljas ka Pentium IV.
Pentium-1994a 60-200Mhz

Pentium PRO-1995a 100-200Mhz

Pentium MMX-1997(6)a 200-266-300Mhz

Pentium II -1997a 233-450Mhz

Pentium II xeon – 1998 400-450Mhz

Celeron 1999a 266mhz-1Ghz-...

Pentium III -1999a 450-900Mhz

Pentium 4 -2001a 1,1-2,26-...Ghz

8. 
   Teiste protsessorite areng läbi aegade.
   

Cyrix'i protsessorite ajajärk (millest mina teadlik olen) algas 1993 ja lõppes 1998. Nende protsessorid ei saavutanud edu. Esimene Cyrix'i protsessor oli 486DX4 (1993), teine seeria Cyrix'il oli 5x86 mille taktsagedus küünis 233 Mhz'ni. 1996-1998 aastatel tegi Cyrix 6x86 protsessorid, millede taktsagedu uletus kuni 250 Mhz.

AMD alustas oma protsessorite tootmisga 1995 ja praegusel momendil Intelile suur konkurent. AMD esimesed protsessori olid (1995) NX586 ja Am486 ning Am5k86 mille taktsagedus oli vastavalt 133Mhz ja 120 ja 100Mhz. Nendele järgnes 1996 aastal K5 seeria. Nende taktsagedus ei ületanud samuti 120 Mhz. 1997 aastal läks kasutusele K6 seeria protsessorid mille taktsagedus ulatus 300Mhz. 98.aastel tehti K6 ka uuendusi K6-2 ja K6-3 mille taktsagedus ulatus 450 Mhz. 1999. Aastal loodi AMD K-7 Athlon, mida uuendati 2000 aastal niipalju et taktsagedus ületas ühe gigahertsi piiri. 2000 aastal lõi AMD ka K-7 Duron protsessori, mis oli väiksema taktsagedusega, kui Athlon. Duron on Eestis praegu üks populaarseim protsessor, sest ta on võrreldes kõigi teiste protsessoritaga palju odavam.

K5- 1993a 75...166Mhz

K6- 1997 166...300Mhz

K6-2 1997 266...550Mhz

K6-3 1999 400...500+Mhz

K7 2001 450...700Mhz

9. 
   Protsessorite kiirendamine, selle vajadus ja ohud.
   

Kuid on ka teine võimalus: suurendada protsessori tööpinget (oletades, et emaplaat seda võimaldab), kuid viimane toob kaasa suurema hulga soojuse genereerimise ning võib jällegi põhjustada ebastabiilsust

Kuumus

AMD Athlon (vt punkti Mõisted) protsessorite maksimaaltemperatuuriks, mil ta veel töötada võib, on 900C. Midagi jahutuse suhtes ette võtta soovitavad „asjatundjad“ aga juba, kui temperatuur ületab 500C.

Paljud ülekiirendavad oma arvuteid, et käia kaasas ajaga. Arvutiomanikud teavad, et kohe pärast hetke, kui omale tippklassi arvuti oled ostnud, tuleb müügile sellest veel uuem ja veel kiirem. Ülekiirendamine võimaldab tipus püsida natuke pikemalt.

Alustuseks selgitaksin täpsemalt mida overclockime kui selline üldse endast kujutab. Kõik kes arvutiasjandusega vähegi kursis on, teavad vast, et prosed jooksevad mingil konkreetsel sagedusel. Näiteks 200 MHz... see on prose nn. sisemine (internal) sagedus mis saavutatakse välise (external) sageduse ja kordaja korrutamise tulemusena. Näiteks varem laialdaselt levinud Pentium MMX 200 MHz protsessoril on need numbrid vastavalt 66,5 MHz ja 3. Seega 66,5*3=200 Mhz, 66,5*3,5=233 MHz jne. Overclockime kujutabki endast harilikult välise sageduse ja kordaja muutmist võrredes standardsega mille tulemusena saavutatakse suurem sisemine sagedus. Samas aga ei tähenda suurem sisemine sagedus alati ka suuremat jõudlust. Aga sellest natuke hiljem.

Nagu tähelepanelikud lugejad vast juba isegi aru saanud, on põhjus lihtne. Te leiate, et arvuti pole piisavalt kiire aga samas ei taha ka uue ja kallima protsessori peale raha välja käia ja soovite olemasolevast viimast võtta. Muidugi võib seegi väikesi lisakulutusi põhjustada. Parimal juhul ei vaja te midagi, aga halvemal juhul tuleb effektiivsem ja võimsam jahutus organiseerida, kas siis võimsama ventilaatori vms näol. Ja päris halval juhul ikkagi uus protsessor osta, kuna muutusite liiga ahneks/innukaks ja kõrvetasite olemasoleva läbi :-( Aga kui olla ettevaatlik ja hoolitseda selle eest, et prose üle ei kuumeneks (mis kõrgematel sagedustel arusaadavatel põhjustel kergesti juhtuda võib), siis ei ole viimase variandi tõenäosus õnneks kuigi suur. Ning kas see pole siis tore, kui oma laual olev arvuti, mille prose eest ladusite välja MMX 166 MHz hinna jookseb nagu naabri MMX 233 ;-) Kuigi, siin on mõned aga'd.

Ega ikka ei tasu küll, kui teil on plaanis sel viisil näiteks serveri jõudlust tõsta :o) Üldjoontes on overclock, eriti veel 'heavy' overclock a'la 166 => 292 MHz mõttekas vaid süsteemides, kus absoluutne töökindlus pole määrav. Seega põhiliselt koduarvutites. Asi on selles, et seoses prose temepratuuri tõusuga, perifeeriaseadmete ülekoormusega jms suureneb mitmeid kordi arvuti "külumise" või muude anomaaliate tõenäosus. See pole muidugi mingi reegel. Näiteks minu enda P5 150 MHz, mida ma igakülgselt testinud olen jooksis 200 MHz peal täpselt sama stabiilselt, kui ka originaalsagedusel, kuigi nii palju ma seda tõsta ei julgeks soovitada. Seda paljuski tänu kvaliteetse riistvara ja hea jahutuse olemasolule. Kuid on veelgi aga'sid. Isegi kui arvuti töötab pikka aega pealtnäha perfektselt, võib protsessor sel ajal aga vaikselt hävida kuni ühel päeval teise süsteem hangub, ja teeb seda lõplikult. Nimelt võivad jällegi tänu normaalsest kõrgemale töötemperatuurile kahjustada saada prose struktuurid kuni tekivad sisemised nö voolu läbilöögid ja prose ongi surnud. Laias laastus on krtiiline temperatuur ca 80 C ja püsiv töö sellel või kõrgemal temperatuuril võibki juba mõne kuu jooksul fataalseid tagajärgi põhjustada. Mina isklikult muutun murelikuks kui emaplaadi temperatuurisensor (väga kasulik feature emaplaadil kui kavatsete overlockida ) näitab 75 C. Protsessorid K6, samas aga ka MMX'id 75 C juures juba ammu hanguvad, end sellega omamoodi hävimise eest kaitstes. Nii et mainitud probleemi pärast on põhjust muret tunda põhiliselt neil, kelle arvutis paiknevad prosed taluvad kõrgeid temepratuure hangumata. Veel niipalju, et temperatuuriprobleem võib ilmneda ka näiteks overclockitud masinas olevatel laienduskaartidel, eriti videol. Oleneb muidugi ka emaplaadist. Kas PCI siin on sünkroonne või asünkroonne. Aga sellest jällegi hiljem. Preaegu aga kokkuvõtteks lausuksin, et kui põhiprobleemi, ülekuumenemeist, vältida õnnestub, on overclockimine üsna ohutu tegevus ja kui seda rahulikult ja mõistusega võtta võib julgelt nii mõnegi arvuti upgrade vahele jätta :-)

Kui olete seisukohal, et julge hundi rind on rasvane ja soovite oma arvutit vähe kiirendada, siis esimene asi mida tegema peaksite - välja otsima emaplaadi manual, ehk kasutamisjuhend teisisõnu. Sest muidu võib emaplaadil asuvate nn jumperite korrektne ümbersättimine raskeks osutuda. Muidugi kui olete mõne modernse emaplaadi omanik, siis võib juhtuda et saate external sagedust, kordistust ja muud sellist otse BIOSist muuta. Seda saavad teha näiteks Pentium II omanikud. Aga manual võiks siiski käepärast olla, et teaksite alati täpselt, mida teete. Kui selgub aga, et te manuali ei leia või pole seda arvutiga üleüldse kaasas, siis suunduge otseteed valmistaja kodulehele. Enne tuleks muidugimõista arvuti korpus lahti kiskuda ja välja uurida emaplaadi täpne mudel, mis peaks seal peal kirjas olema, tavaliselt plaadi üleval nurgas. Ning siis saate tootja saidist vajaliku info juba loodetavasti suurema vaevata üles leitud. Kui jällegi ei vea ja selgub, et saidis pole midagi jumperite ega muu sellise kohta räägitud, siis võib veel proovida AltaVista või mõne muu otsingusüsteemiga otsida. Näiteks AltaVista ja ASUS TX97-X plaadi korral võite tippida midagi sellist: tx97-x +jumper* või tx97-x +overclock* ning muid variatsioone sellel teemal. Levinud emaplaatide korral võite nii üsna huvitava info peale sattuda. Aga kui ikkagi ei vea, on näiteks 13. ja reede :-) Siis on veel natuke lootust. Nimelt võib juhtuda, et vajalik info on ka otse emplaadi peale trükitud vajalike jumperite lähedusse. Vaadata tasuks siis vihjeid external sagedusele a la 50 / 60 / 66 / 68 / 75 / 83 / 95 / 100 / 112 / 124 / 133 Mhz ( 486 korral 33 / 40 / 50 ), kordistusele 1,5x / 2x / 2,5x / 3x / 3,5x / 4x / 4,5x / 5x ning võimalik, et ka pingele mida saab reguleerida näiteks vahemikus 2,2 V - 3,4 V vms. Sellega olekski teooria lõppenud. Va see, et jäi mainimata üks põhitõde - nimelt on overclockimise eesmärgiks süsteemi üldjõudluse tõstmine, mitte sageduse suurendamine. Kuna arvuti jõudlust mõjutab rohkem external kui internal sagedus siis kui te panete näiteks Pentium 133 MHz (2*66,5) käima 150 MHz (3*50) siis saate vastupidiselt ootustele tulemuseks hoopis madalama jõudluse.

Kui välja otsitud, kuidas jumperid peaksid paiknema, siis võibki asuda neid ümber tõstma. Selles ei ole ju midagi rasket. Kõige suurem probleem on siis, et kui palju ikkagi juurde keerata. Mõned näited. Pentium 100MHz võib vabalt panna tööle näiteks 133MHz peale, see on siis 66MHz*2. Pentium 150MHz soovitatav kiirus oleks peale overclocki 166MHz või isegi 200MHz. Selle juures on peamine, et suurendada välimist sagedust. Välimine sagedus on just emaplaadi enda kiirus. Uuemate emaplaatide kiiruseks oleks soovitatavalt 100MHz, vanematel on see kõigest 66MHz. Kõige julgemalt võib overclocki teostada Mendocinode ehk Celeron A-de peal. Näiteks Mendocino 266MHz võib panna tööle ka 350MHz peal. Kui sobiv kiirus valitud, siis muu on juba lihtne. Sobiva kiiruse all ma mõtlesin just seda, et see ka prosele sobiks. Nüüd on vaja ainult arvuti lahti kiskuda ja õige jumperite hunnik üles otsida. Ei ole vist vaja öelda, et arvuti peab sellel ajal kinni olema. Kui jumperid paigas, siis tuleb arvuti uuesti köima panna. Kui pilt tuleb ette, siis on asi korras. Mõne benchmark progega tuleks siiski vaadata, mis see uus kiirus ikkagi on. Kui arvuti varasemast rohkem hanguma ei hakka, siis peaks vähemalt esialgu kõik korras olema. Alguses tuleks siiski arvuti korpus lahti jätta ja aeg-ajalt käega protsessorit või selle radiaatorit katsuda. Kui temperatuur püsib normaalne, siis on overclock õnnestunud.