4.6. Silm
Silm on optiline süsteem, mis koosneb mitmetest osadest. Kujutise tekitamise seisukohalt on olulisim silmalääts, mis normaalse silma korral tekitab esemest kujutise silma võrkkestale.
Silma lihased muudavad silmaläätse kumerust ja see võimaldab näha nii lähedasi kui kaugeid esemeid. Seda nimetatakse akkommodatsiooniks. Parima nägemise kauguseks loetakse täiskasvanul 25 cm, siis tuleb silma kõige vähem pingutada.
Valgust tunnevad silma retseptorid: kolvikesed ja kepikesed. Kepikesed töötavad nõrgas valguses ja ei tunne värvusi, kolvikesed tunnevad värvusi ja töötavad tugevas valguses. Vanemas eas võivad retseptorid osaliselt hävida, eriti siis, kui varem, isegi üle 10 aasta tagasi on peetud rasvavaba dieeti!
Üks silm on juhtsilm: meie nägemistaju on määratud juhtsilmas tekkiva kujutisega, teine silm tekitab ruumilisuse efekti. Kuidas kindlaks teha? Vaatame kahe silmaga ja sihime sõrmega mingit kauget eset. Kui kordamööda silmi kinni pigistada, siis ühel juhul jääb sõrm eseme kohale (see on juhtsilm). Teisel juhul hüppab sõrm esemest kõrvale.
Kui kujutis langeb kohale, kust nägemisnärv silmast välja läheb, ei teki kujutist, sest seal pole retseptoreid. See on nn. pimetäpp. Vaatame ühe silmaga kaugusse ja nihutame väljasirutatud käes olevat pliiatsit otse eest küljele. Mingis kohas kujutis kaob. Siis satubki kujutis pimetäpile.
Vaatenurk on nurk eseme äärmistest punktidest silma tulevate kiirte vahel. Sama eset lähedalt vaadates on see nurk suurem ja ese paistab suuremana.
Nägemisdefektide kõrvaldamiseks kasutatakse prille. Lühinägijal tekib kaugete esemete vaatamisel kujutis võrkkesta ette. Korrigeerimiseks kasutatakse nõgusläätsesid (“miinusprille”, mille tugevust kirjeldav arv näitab läätse optilist tugevust dioptriates).
Kaugnägijal tekib lähedase eseme vaatamisel kujutis võrkkesta taha. Korrigeerimiseks kasutatakse kumerläätsesid (“plussprille”).
|
