Mis on nihukesed, vesi alt läheb ja kõik, kurat, need olid mitmele poole õhku lastud ja. Niisukesed väiksed. Soomusrong tuli ja parandas teed jälle ja läks Tartu peale. Siis oligi niimoodu, et meie hakkasime minema. See oli just kuuendas klassis, kurat. Kevadel. Ja vanemad ütlesid ka, et ega sa seda klassi ära ei lõpeta. Mingisugune häda mul tuli või mingi haigus või. Vist sellepärast. Ah soo, kurat, jaa. Mulle löödi see kuradi jalgpall. Ah, siit jah! No koolis. Mängisin, kurat, jalgpalli. Ja tead, nisuke kuradi, pärast sõda olid niuksed niikui kutsuti niuksed kuradi tilgad või, et kontsa alla jäävad ainult otsad. Ja üks suur ja pikk ja ulakas poiss, see virutas mulle vasta säärt, lõi, kurat, siit ülesse ja nahk nii nagu luuni välja. No siin ei ole palju seda liha ka ja. No ja siis ei taht korrata kuues klass, kurat. No lõpeta ära, kurat, mis sa jamad. Iga päev, kurat, üheksa kilomeetrit maha visata. Muidu paneks ka sealt, jääd kuskile õhtaks järgmise rongini või. No siis viskasin jälle jala koju, kurat ja jälle läks punaseks. Siis ma ütsin, et kurat, ikka peab... Tegin nimoodu, et üks arst oli meil ja kui ta andis kuradi rohtu ja sidus kinni ja siis ütleb: katsu nii vähe käia kui saad, tead. Paranes ära. Nüüd pole muud kui kurat, ainult arm on järel. Ja just kuues klass, kurat. No ma siis läksingi, kurat, tööle. Jälle lähen tehnikagümnaasiumi. Mulle meeldis igasugune tehnika, niuke kuradi asjandus. Tegin omale maast madalast juba olin, mis ma olin, kurat, alla kümne aasta või, tegin omale raudteerongid, puuroopad ja kõik nihukesed asjad ja kõik ja vedur muidugi. Tegin kõiksugused suured asjad, siis mängisin ise. Kapsaaias oli viiesajameetrine vahe oli, seal olid marjapõõsad, siis marjapõõsaste alla tegin niukse väikse raudteetamma, selle tegin, selle peale panin roopad, siis tegin pöörangut sinnapoole, ikka tupikud ja värgid. Ja siis tuligi otsustamine. Algkooli, või ma ei tea, kas igal pool oli, aga igatahes meil oli kuuendas klassis oli mingisugune see kodanikuõpetus, kus kodanikuõpetuses oli sees ka, mis sa võid omale valida, ütleme, niuksed alad või. Ja ma vaatasin, kurat, et midagi niukest, kurat, tehnikat. Ja ma lugesin ära: oli Tallinna Tehnika... Tallinna Ühistehnikagümnaasium ja ütsin, et kurat, lähen sinna. Ja ütsin vanematele. (Vahemärkus.)
Mis edasi siis sai?
Edasi oli nii, et läksin sinna gümnaasiumi, sain sisse. Katseeksamiga võeti. Ja mina ei tea, mis ma sinna kirjutasin. Igatahes nii palju kirjutasin ja nii palju õigesti oli, kurat, et sain sisse esimesse klassi ja siis oli jälle me kool oli niisuke, niikui vaenelaps – riigikool, aga kurat, ei olnud oma koolimaja. Esimese klassi olime Harju tänava Du Nord selle kuradi kõrtsis, kõrtsi ruumides ja niikui Harjumäelt alla tuled, kurat, või sealt mäelt alla tuled, siis lähed kohe vasakut kätt ja kurat, see kõrts. See oli meie kool. Osa oli seal, osa oli, kurat igal pool. Kõik olid mööda kuradi Tallinnat laiali. Ja siis kuni kolmanda klassini keskkoolikava, täitsa keskkoolikava, niikui igal pool, kuid kolmandast edasi juba, neljas, viies – need olid erilised. Siis tuli, kuidas ma ütlen, põhjalik füüsika, põhjalik keemia ja kõiksugu kuradi niisugusi. Ehitusklassides, kes olid, kes läksid ehitamise peale – majade ehitamine, sillad, tammid. Mina läksin tehnika peale, kus oli, ütleme, mootorid. Mootorid, elektrimootorid ja elektrifitseerimine ja nii edasi ja kõik niisksed kuradi... Tegin igatahes minu isa ja vanaisa talu elektrifitseerimise plaani, sest siis veel taludes ei olnd veel, kurat, elektert kahekümne viiendal ja kuuendal aastal, kurat. Nii et ma olen ikkagi selle, ütleme, kõikide asjadega mitte nii eluvõõras. Eriti just, ütleme, näiteks, kurat, seal, siia ma tulin, ehitasin omale elumaja. Kanamajasid ma vorpsin teha, kurat, iga aasta ühe juure ja jälle kana kaltsus või. Maja oli niimoodu, et see, kõigepealt katsusin, ei olnd ju aega ei olnd ju, kurat. Kanad olid, seltskond oli. Tegin foundationi valmis, kurat. Tegin foundationi valmis juba telliskividest. Muidu siin tehti niimoodu, et panti, kurat, roikad maa sisse ja kurat, taoti ümber, kurat, hädamaja. Naine tuleb jälle, vaatab, et oh jumalukene, mis sa tahad teha, mida sa sest tahad. Vaata, kui siin ainult foundation on, see on ju, kurat, paistab igavene suur ...watch olema. Mul oli kümme seda, kuidas seda kutsuti, score’i vaja, tead, mõõtmine siin käis, score’i. Kümme score’i on, tähendab, kümme kord kümme jalga. Ja see oli kümme score’i saja peale. Paistab mulle, et see ei ole. Mul on ära mõõdetud ju. Vaata, siin on siit uks tuppa, siin on... Siis, kui oli maja valmis ja vaat, juba olime kolinud sisse. Jah, see oleks võinud vähe suurem olla. Nii on naised! (Naerab.) Siis ta näeb, mis on, kurat, kui on seinad ümber juba, kurat ja. Ja kõik ma tegin ise. Ainult, mis ma ei saand panna – elekter. Isegi vee panin sisse, kurat. Vett tegin ja tõin, kurat, vea magistraalist veetorud, kurat, oma krundi peale. Jah, siis olid sa noor. Võib-olla oli tahe ja sa ei tunnud kunagi väsimust. Voodisse läksid, kurat, mõtted käisid juba homses päevas, homme hakkan seda peale, kurat, järsku paned silmad kinni ja ärkad üles ja vaatad – hommik. (Naer.)
Võrumaalt pärit?
Ei, kui mina sündisin siis... Nüüd on Restu Võrumaal. Ma ei tea, palju te teate, kuskohas Restu on või ei ole aimugi, ei ole kuulnudki teda või?
Kuulnud olen, aga kus asub, seda küll praegu ei tea.
Restu on Antsla ja Otepää vahel. Peaaegu umbes mõnda maad Otepää ja Antsla ja minu kodukohta vaata nii Antsla ja Keeni jaamast. Muidugi siis ta oli, kunagi oli Restu kange koht, aga nüüd hakkab, nüüd Restu kaob ära pea niikui Kartaagogi. Tol ajal, kui ma olin, siis oli Restus oli veel kange... Restus oli kange piimaühing. (Ei saa lause esimesest poolest aru) piimaühingu saja aasta juubel. Restus oli umal ajal esimene piimaühing pidi olema, asutatud tuhat kaheksasada kaheksakümmend üheksa või kaheksa, aga nüüd on Restu vald on kadund ja Restu nimi on kadund. Tol ajal ta oli Tartumaa, aga nüüd Restu kuulub Urvaste valla alla.
Kui suur see pere oli, kus teie kasvasite?
Minu vanaisa tuli koduväiks sinna Restu. Vanaisal oli neliteist last, seitse poiga ja seitse tütart ja minu isa oli teine poig, aga minul, minu isa perel oli seitse last. Minul oli, ma ei tea, kuida nii, õnnelikult või õnnetult, kurg tõi minu emale kaks paari kaksikuid ja too teine paar sündis... Mina olin enne Edimese ilmasõja algust. Muidugi ma... Kui mina mäletama hakkasin, siis tare oli latsi täis, nii üteldi. Ja... Minu vanaisal oli seitse poiga ja siis nendest Edimeses Ilmasõjas oli kõik, ainult erandiga minu isa ei olnd vormis, aga pärast, pärast sõda tol ajal ikka tuli vällä, aga nüüd on... Mina mäletan veel võrdlemisi hästi tuhatüheksasada kaheksateist. Minu mälestus läheb tagasi kuni kui Vene tsaar pukist ära läks, seda ma mäletan. Lell tuli ja rääkis isale, et nüüd om tsaar läind. Ja mis siis öelda siin?
Ja kuidas see kaheksateistkümnes aasta oli?
Need olid, vähemalt need olid väga raske aeg. Muidugi ma tol ajal ei saanud aru. Ma... Nüüd... Siis isa andis talu rendile ja ehitas mõtsa, oli ehitatud niisugune popsikoht ja siis sõjaajal, siis, kui ma juba mäletama hakkasin. Venemaalt tulõva ja. Ja mina mäletan isegi Saksa okupatsiooni, Saksa sõdurid, aga siis tuu kaheksateist aasta, see oli... Kaheksateist-üheksateist, need olid, muidugi nüüd tagantjärgi mõelda... tagantjärgi mõelda, hää meelega küsiks, et kudas üldse too elu võimalik oli, aga seda mäletab meie maja. Kui mina hakkasin mäletama, siis tuldi, meie majas olid puulusikad. Puulusikad oli söömise lusikad, seda ma mäletan veel. Ja üss omapärane asi oli – rumal on rääkida küll – peeruvalgus. See peeruvalgus, no see oli, lihtsalt see oli kaheksateist-üheksateist. Elu käis puhtalt peeruvalguse all. Mina ja minu kaksikõde. Kaksikõde elab veel Tartus. Mina olen ka kaksik, aga mul õde on ka Tartus elus. Aga... mina mäletan veel, kuidas ütelda, vabaduse aegu ja Venemaa siis, kui see kommunisti... No Venemaa on punane, tead, ja. Me ... tulema. (Lause polnud selgelt arusaadav.) Kustkandi rahvast te olete?
Tartust. Aga kui nii palju lapsi peres oli, kas siis sai ka mängitud omavahel ja jõudu katsutud? Kuidas see sportlaseasi kõik alguse sai?
Missa need... Oot-oot-oot. Tegelikult see spordivärk hakkab tulema umbes kahekümne kolmanda-neljanda aastaga. Minu kõige vanem vend, ta oli minust kümme aastat vanem, tuli meil külakoolmeistriks. Ise ta käis, oli tudeng ja ta oli tehtud koolmeister. Õpetas lapsi ja ise studeeris siis ülikoolis ja too hakkas siis tooma juba pallimängu ja hüppeid ja. Ja siis hakkas tegelikult sport pääle juba. Mina oma esimese, esimese medali, esimese võidu – kolmkümmend kaks. Medal (frans. medaille, lot. metallum - metall) - biror voqea, arbob yoki joy sharafiga chiqariladigan, odatda 2 tomoniga tasvir tushirilgan va (yoki) yozuvi boʻlgan, koʻpincha, doyra, tuxumsimon yoki koʻpburchakli shakldagi, har xil oʻlchovli metall nishon. Tuhat üheksasada kolmkümmend kaks. A muidu mäng... Ma ei tea, ma ei oska midagi öelda. Perekonnaelu, eks seal on mängu ja kakeldud ka. Tegelikult mina veel kõige noorem poiss, mul oli seal päris kambatud. Üks asi, mis meelde jääb veel, see oli... Meil oli see suur, kuidas nüüd ütelda, kinomaja või klosett või kuidagi ütelda, väljakäik. Too oli isa tehtud, kahe auguga. Too oli väike. Ja siis meil järgmine vend ühe poiskesega koos läks. Tema läks, mina kah. Väike auk, see on lastele, aga suur auk, see on meestele tehtud. Sina siia ei saa. See on mul nii selgelt meeles. Aga ära sai võidetud. Muidugi massiline seakarja minek. Ma olin... Kahekümne neljandal aastal mu isa võeti vallavanemaks. Siis ma ikka ütlen, et mina olen ikka hea seakarjus. Ühe aasta olin seakarjas käind, nimetati kohe vallavanema seakarjuseks. Kui nüüd Austraalias tuntud, siis igasuguseid asju, mis elukutse on. Keegi oli arvanud, et see on elukutse, mida Eestis kõige kauem on nad pidanud. Ma ütlen, siis mina olen karjapoiss. Ma olin teise aasta sea- ja lehmakarjas. Ma ühtegi teist amet nii kaua pidanud ei ole.
Kas Restu kandis sai ka koolis käidud?
Restus oli umal ajal uma vald ja umal oli Restus (ei saa vahepealsest sõnast aru) kool, aga pääle sõda, kui vabariik, üheksateistkümnendal aastal Restu kool viidi Restu härrastemajja ja Restu kool oli kange kool ja nüüd ta on tühi. Pole lapsi. Ma ikka ütle, et inemised on ahtaks jäänd või on kool ahtaks jäänd. Meid oli ikka sada viis-kuuskümmend last ja nüüd on nii, et tühi kool pandi kinni. Restus enam kooli ei ole. Mis on veel küsimusi midagi?
Mis kooli järel edasi sai?
Minu isal oli palju lapsi. No kuda ta oli. Suurem jagu pea kõik said ka midagi lisaharidust. Mina ei saand. Isa ütles, et Juku ajab niisama ka läbi. Muidugi kool sai läbi. Tee talutööd, künna maad, siis Tartus teenisin kroonut Ratsarügemendis. Kuulnu ka olete või ei ole kuulnugi üldse?
On ikka kuulda olnud.
Ma ei tea, mis ta Lembitus on. Punase põletasid maha selle. Mis sinna on ehitatud täna? Pikk tänav. Oli vist Pikk tänav, mis üle Kivisilla läks sinna ülesse?
Raatuse uulits.
Kas Raatuse? Raatuse Ülejõel vist võtab teise nime. Jaa, Raatuse, sinna. Ja sääl, kus lõpp, sääl olid need Lembitu kasarmud tollal. Ma ei tea, mis ta praegu on.
Sõajväelennuväli oli seal.
Lennuväli on tagapool. Lennuväli oli tsipa tagapool. Seal Puistee... Puiestee tänava oli jah see kasarmu ees tänav, läks risti.
Puiesteest üles hakkavadki need sõjaväelennuväljamajad.
No lennuväli on puiesteest võib-olla kolmveerand kilomeetrit umbes.
Seal on rajad, aga majad hakkavad kohe Puiestee tänavalt.
No muidugi need uued ehitatud. Vanad põle... Need vanad Vene Krasnojarski polgu kasarmud olid. Kui punased välja läksid, siis nad põletasid maha selle neljakümne esimesel aastal. Muidugi aasta aiga oli kroonuteenistust. Tollal Tartu oli uhke oma Ratsarügemendiga. Mul on ikka üks pilt on ka järgi jäänd. No ja siis, kui ma kroonut teenisin, isa suri ära, tuli talud... Tuli hakata talu pidama. See oli kolmkümmend seitse. No kolm aastat oligi veel aega. Puna, muidugi punaste aega, ma ei tea, kas neid on... Ei oska midagi rääkida. Sääl oli see mõtsavendluse värk ja...
Võiksidki sellest metsavendade perioodist rääkida. Eestis on selle asja kohta veel suhteliselt vähe informatsiooni, sest nõukogude ajal ei tohtinud nendest asjadest rääkida.
Ma ei tea, kas... Ma sain kodumaalt ühe raamatu veel ja sääl nad räägivad minust mitte väga ilusat juttu. Oi aeg! Ikka röövlite päälik. Ma ei tea, kas mul on copyt. Igasuguseid pabereid, neid korjub ka nii palju, et... (Paberikrabin.) Ma ei tea. Ma ei tea... (Mingi lause, ei ole täpselt aru saada.) Kord olin ma röövlite päälik. Sääl om paar tuttavat nime. Jaa, päris ilus... See on ka pea tõsi, mis seal on. See võib kaasa võtta. Ma teen uue jälle.
Vaata, seal, Julius, seal on üks teine, lühem lug. Kust see pärit on?
Kust see lugu pärit on? Mul on siin üks raamat.
Aga millisest raamatust see lugu on? Kus see on võetud?
Tuu raamat, ma andsin praegu selle käes vaadata, Ingridi käes.
Ah nii, vaata, see on üks probleem, et inimesed teevad fotokoopiaid artiklitest ja ei kirjuta, kust see võetud on.
Siin on, ma leidsin ükskord raamatust, on peale... Muidugi tuli sõda ja, mis seal oli üht ja teist ja ma pealesõja aastad ma hakkasin peale Austrias. Ma tegin isegi väikse ajakirjandusetöö. Toimetasin “Värdjat”. Ja see teine pool on... Ei, see on sama. Kui nad mind vangi panid, seal oli sünnipäevatervituse pilt, aga teisi “Värdja” koopiaid mul ei ole. Too om peris aktuaalne kirjutus.
Üsna korralikult kirja pandud siis või?
Võrdlemisi korralikult, jaa, võrdlemisi korralikult.
Aga see on neljakümne teise aasta normidele vastavalt. Siin üks aastaarv on.
See on see punaste värk.
Kas see on sellest raamatust, kui punased Eestis neljakümne esimesel aastal...?
See või?
Või nad taganesid. Siis hakati seal intervjuusid korraldama ja need punategelased panid kõik oma vägiteod kirja, mis nad enne Eestist lahkumist tegid.
Selle kohta ma sain, ma ei tea, kas mul on praegu kodu, terve raamat (ei saa aru, kelle) värki.
Oijaa, neid oli, mul on endal ka neid mitu tükki. Neid intervjueeriti ja kinnitati allkirjadega “minu seletused vastavad tõele”.
Nii et see on samuti.
See on ka vist kuskilt (kust?).
Aga see, see on pärit on üks paguluses, see on nüüd kena raamat, aga ma lainasin sellele lugeda.
Ah see on kuskil paguluses ilmunud raamat?
See on paguluses ilmund raamat jah. See on minu teada Ameerikast. See mul vennapoig saatis ta Ameerikast raamatu. Ta oli leidnud selle nime ja ütles, et vaata, loe. Küsib, et kas... Aga sinna saab palju aega tagasi. Ma ütlen ikka eelmise aastatuhande viimase sajandi esimesel poolel.
See on väga täpselt öeldud ju.
Seda küll, valesti ei ole mitte midagi. See on nelikümmend viis. Ma arvan, et te vist olnud sündindki tol ajal või?
Ei olnud jah. Kas sellest metsavennaajast või sellest, kui punased Eestisse tulid, võiks ka natuke linti rääkida?
No pääle seda...
No anna talle see, sääl on kirjas, mis sa tegid.
See on... Pääle seda me läksime mõtsa, meie punt, kes seal oli, ja seal oli siukene asi, et muidugi, kuidas ta oli, nad läksid kohalikku mõtsatukka, aga (siitkohalt arusaamatu) me olime vahepeal välja nõrgund säält ja siis nad (siitkohalt arusaamatu) mõnijagu isegi (siitkohalt arusaamatu) omavahel surma ja siis sai, sai oldud metsas nii kaua kui, nii kaua kui, ma ei tea, juuli keskpaik või mis ta oli. Surma (turkcha vggpe, lot. Stibium), Sb - Mendeleyev davriy sistemasining V guruhiga mansub kimyoviy element. Tartib rakami 51, atom massasi 121,25. Tabiiy Surma 2 ta barkaror izotopdan iborat. 121Sb (57,25%) va 124Sb(42,75%). Üks hirmsam asi mõtsast oli sääne, et pääle vihma tulivad sääsed. Nee sääsed... Aga võrreldes nende sääskedega, mis siin maal, oli tuu naljategu.
Kas teiste selliste poistega ka kontakti oli, kes metsas olid?
No me olime seitsmeline punt, aga siis, kui see asi peris hää, peris minema hakkas, siis kogunes palju neid. Siis isegi ilmus sinna, ma ei tea, kas te olete üldse kuulnud siukest nime Sangaste Juss. Te pole vist kuulnudki seda.
Ei ole jah.
Sangaste krahvi küll, aga Sangaste Jussi pole kuulnud. Need minu kaks naabrimeest, a Sangaste Juss te pole vist... Sangaste Juss oli üks... Ma ei tea, Sangaste Juss oli, kuidas ütelda, üks omapärane tüüp. Tema tõusis üles, kui oli saja neljakümne üheksa kommunisti protsess. Ma ei tea, kas teil aimu on, mis see on, või ei ole? See oli pääle esimese detsembri mässu, kui punaste mäss oli. Seal, kuidas, mis need, kus need paberid olid, leiti kusagilt, siis nimi ja meie kohalik, no ta on meie küla naabritalust. Juhan Kell, aga siis kutsuti Sangaste Jussi all. Kutsuti Tallinna kohtu. Juss läkk ka kohtu, aga tahtnud kohtumajja sisse. Läheb-tuleb, nagu kerjus. Siis sotsiaalministeerium pani ta riide ja arve esitati Sangaste vallale ja mul isa oli tol ajal vallavanemaks. No tuli Jussil kinni maksta. Mindass Jussi käest sisse nõudma, Jussil ei ole. Jussile tuli vaesuseaeg. Ja siis hakkas Jussi ajalugu pääle, kuidas... See on palju pikk lugu, aga neid ei jõvva kõike seleta, neid ei pane kirja. Ja teine kange naaber oli Sangaste krahv, keda te olete ometi kuulnud. Sangaste rukkiaretaja. Ja selle krahv sai naabriks väga omapärasel viisil. Mis sääl oli maahärra krahvile jäeti kätte mõisa süda, kaheksasada hektarit. Ja mis sääl ta vabariigiga oli ja mingi kohtuasi oli. Vabariik ja Sangaste krahv kohtus. Oli tunnistajat vaja ja siis kutsuti. Sangaste vallavanem oli tunnistaja. No muidugi vallavanem ei teadnud, milles asi üldse seisab, siis valitsejaga rääkisid ära, milles asi seisab. Ja muidugi, kuidas see vallavanema jutt on, nii et valitseja andis siis minu isale kaks hektarit luhaheinamaad kuni surmani kasutada. Aga kudas see asi läks. Muidugi mu isa suri ära kolmekümne seitsmendal ja nüüd ei teatud, missuguse surmani, aga siis see punaste tulek, see lõpetas kõik ära ja meil on luhaheinamaa ja siis ma ütlen kah, Sangaste krahv oli mu naaber. Naaber, ta ei olnud piirimees. Sangaste krahv oli väga populaarne mees. Ma ei tea, palju te... Sangaste krahv suri kolmekümne kaheksandal aastal, aga jättis järele noore... Ta oli poja käest nooriku üle võtnud. Vana krahv suri ära, oli üheksakümmend kaks, ja noorik jäi järele, oli viiskümmend üks või viiskümmend kaks või ma ei teagi. Ja tuu pidas siis valitsejat. Valitseja valitses siis noorikut ja valitses mõisa. Ja viimate, kui ümberasumine oli, krahvinna tõi selle valitseja Saksamaale kaasa. See on puhas fakt, mitte mingi luulega tehtud lugu. Valitseja nimi oli Witte. Ta ütles, mina esitan ka oma nime eestistamiseks, mina eestistan ikka ära. Mul on lihtne, ma võtan ainult selle viimane tähe tagant ära ja ongi eestipärane nimi. Nii. On veel midagi küsida?
Mis selle teise kuulsa mehe, selle Sangaste Jussiga?
Kudas Jussi värk lõppes? Jussi värk, muidugi seal vahepeal oli kange lugu. Tema läks leeri ja Urvastes oli õpetaja pastor Valk. Vaivalt te kuulnud olete seda. Üks nendest, kes umal ajal Eesti lipuga, Eesti lipu Otepääl välja tõmbas, üks nendest, kange eestimeelne mees ja leeri ajal vana Valk läheb Jussiga tülli. Ja Valk ütleb: mina sind ei õnnista, sina oled kommunist!Sind - Pokistonning jan.sharqiy qismidagi viloyat. Maydoni 140,9 ming km². Aholisi 29,9 mln. kishi (1998). Maʼmuriy markazi - Karochi sh. Yer yuzasining aksari qismi tekislik. Iklimi tropik iqlim, yanvarning urtacha temperaturasi 16-17°, iyulniki 29-35°. ja viskas Jussi leerist välja. Ja Juss muidugi läks kohtu. Aukohtunik mõistis vana Valga süüdi ja Valk kaibas edesi Rahukohtu, Tartu-Võru Rahukohtusse ja tuu mõistis vana Valga õigeks. Ja Joanil, Jussil oli vaeseakt ja Juss kaebas Riigkohtu, et Tartu-Võru Rahukohtu otsus sündis Valgi rahade mõjul. Ja siis (siitkohalt arusaamatu) ja see asi läks uurimisele Tallinna (siitkohalt arusaamatu). See on jumala vakt, ei ole mitte luuletadu, mitte ei tehtud pea mitte midagi. Ja Tallinna (?) Rahukogu kätte, too pidi otsustama siis Valga asja ja siis see Jussi kohtu arvamist. Juss ei lähe kohtu. No tea, kus ta oli, oli näha, niikui see vallakasak tuli, Juss pani mõtsa. Ja ei saand midagi. Peeti paar kohust ära. Jussi pole. Aga tuli meil üks vana võmm konstaabli. Ta oli kaval. Tuu läks teise metsa poolt ja sai Jussi kätte. Aga sääl vahepääl oli veel üks vigur. Juss hakkab mängima mingit hiromanti. Ja siis oli saadud, leitud ühe rongi päält üks mees sääl, piletit ei old ja... Jumal seda teab, Juss ei rääkind. Ja mees, aga ei tea, kes on. Saadud üks tasku, taskus dokumente ei ole, saadud kätte kellegi aadress, soomlanna aadress, aga siis otsiti siis soomlanna välja, kas tal aimu on, kes see mees võib olla. Öeldi, et noo, minge sinna Maapanka, sääl on see ametnik Anna Müllerson, ehk tuu räägib teile. Anna Müllerson, mu naabritalu tütar, sääl, kus Juss umal ajal karjas käis. Ja ta ütles, et Sangaste Juss. Ja nüüd oli Juss pangas. Juss lõi kinni. Siis võeti Juss kinni, niikui öeldi, Juss on pangas, Juss oli arresteerit kinni. Aga mis viga oli, maailma targad mehed otsustasid, et me jätame nüüd selle vana Valga küsimuse kõik kõrvale, tunnistame Juss lolliks. Ja siis hakkas Jussi lolliks tunnistamine. Ja muidugi, kuidas ta oli ka, ma ütle ikka, et oli, mis ta oli, Juss loll nüüd küll ei ole, aga Juss oli igavene pujään. Ta muidugi, ta võis lolli mängida, kui ta tahtis. Ja vabariik või see Tallinna (?) Rahukogu tunnistas Jussi oma tegude eest mittevastutajaks ja määrati ta hooldaja. No ja siis hooldajal oli oma poolvend, tuu muidugi Juss tahtis lihsalt pabereid, aga tegelikult poolvend oli hakand siis Jussile pensioni taotlema, et tema läks vabariigi vangis lolliks, enne oli valla (siitkohalt arusaamatu), Juss on täieliku mõistuse juures, nüüd lolliks. Vabariigi valitsus on lolliks läind, vabariigi vanglas lolliks läind. Ja määrati talle siis, kui ma mitte ei eksi, oli kaheksa krooni kuus pensioni. Aga Juss nõudis, et talle tuleb maksta ikka täielik vanadus- ja invaliidipension. Ja seda ei makstud ja otsustati ta saata siis Erastvere, tol ajal oli, no kuda ütelda, väikestviisi hullumaja. Ma ei tea, kas sääl praegu ka midagi on või enam ei ole, Erastvere mõisa.
On jah.
Ja too oli vast aasta enne kui punased sisse tulid. Ja kui punased sisse tulid, Juss ilmus välja. See riidepakk ollu punti pandud, et mina teie (mida?) enam ei taha. Nii, ja nüüd olid punased sees ja punased läksid välja ja ükskord tuli korraldus, et Juss kinni võtta ja tuua, arreteerida. Juss on kinni, aga ei ole süüdistust, ei ole mitte mingisugust, mitte mingisugust süüd, millega saab ütelda. Aga mis sellest välja pääses, see oli see haakristi ajal. Ma ütle ka haakristi ajal, see oli see Saksa okupatsiooni aeg. Konstaablist vana idapiiri piirivalvur, idapiiri piirivalvur ütles: oo, seda meest ma tunnen! Tema oli Jussi kinni pidand ja saatnud tagasi ja mõni aig hiljem Juss tuld Venemaa poolt ja – näed, ikka käisin Venemaal ära! Ja siis Juss sai sakste kätte, ta töötas Tallinnas, seal üks osvaldivabrik mingisugune oli või on. Ma ei tea, mis ta nüüd ka on, mis ta on Tallinna (siitkohalt arusaamatu). Juss töötas sääl ja siis mobiliseerimine. Üks mu vend oli Politseipataljonis. Nood olid siis sääl selle vangi valvurid. Ja Juss oli sääl olnud ja siis, kui muidugi kui sakslased minema hakkasid, siis olid need vangid kõik ära viidud ja Juss siis sel ajal... Sest ajast enam jälgi ei ole, mis tast sai. Juss oli üks igavene semu. Üks talumees oli, seesama talu, kelle maa pääl ta oli olnd, mis ta oli, aga ta oli küllalt õiglane. Tollele meelde ei tule. (Siitkohalt arusaamatu) Too küsib: mis sa arvad, kas Juss on loll. Too ütleb, et kui meil teisi lollemaid inimesi ei oleks kui Juss, küll meil oleks tark rahvas siis. Kohtupäev küsiti Jussi käest, et see kommunistivärk. – Ei, tsiku ja lamba küll, aga kommuniste ei ole näinud. Juss on minust umbes kümme, seitse-kaheksa aastat vanem. Nii et ühesõnaga koos kasvasime. Ikka oma küla poiss. A muidugi ta, see oli selge, et ta oli punaste kalduvustega. Tema isegi viienda Riigikogu valimistel oli valind kandidaatide nimekirjas seal ühe, mis ta, Kalamees ja mis, mis muidugi siuke soper, niikui punaste võim. Oli ju neid erakondi, kes oma õiget nime üldse ei kasutand. Ei, üks oli sääl, üks kandideeris sääl, nii et tal pidi ikka mingid sidemed olema, et seda nime teati ja sinna kirja panna. Ja sellega Juss kadus ära. See oli neljakümne nelja aasta augustis. Ja siis, kui ma Saksamaale sain, õieti Austriasse, no kudas see oli. Saatus mängis siin niukse tembu, et minust sai paruni juures valitseja. Kui sain Austriasse, asutustes küsti, kuhu sa tahad, kas maale põllutööle või linna. Ma ütlin, linna ma küll ei lähe, maal saab vähemasti süüagi. Ja siis sääl oli üks mõis, Meyerhof, Hoflage, ma ei tea. Ja omanik oli Ernst Rausch und Raubenberg ja tööühiskond oli puha need, kuda nüüd ütelda, Ida-Euroopa ja poolakad, sakslased, serblased, (?)lased. Ja tol oli siis üks sakslasest nagu Hofmann, aga kui neljakümne neljanda aasta sügise hakkasid juba suurtükipaugud ligemalt kostma, rahvas hakkas nigu, teenijaskond hakkas vasta. Ja vana parun ka mõtles, mis on, et ta kauplemine on jõus – uus valitseja. Ja oli just parasjagu mu sünnipäiv ja ta kutsub oma juure. Väike vaadike lavva pääl kah. Alguses sai klaas õlut joodud. Ja pakub mulle siis valitsejaametit. Ma ise mõtlesin, et näed, tuli kohe Joosep Toots veel, et kui Venemaale valitsejaametit, ma tulen kooli tagasi. Ja ise mõtlen, mis mu kadunu isa ütless, kui ma nüüd, kui ma hakkan nüüd paruni juure valitsejaametit pidama. Ja teda sai peetud nii kavva kui jalgealune jälle tuliseks läks ja siis sai kolitud Salzburgi. Salzburgi tulid ameeriklased sisse. Ja nii oli see sõda läbi ja rahu ja nii ja nii.
See oli Lääne-Austrias, seisis Ameerika okupatsiooni...
See oli läänetsoon jah. Muidugi see, kus see mõisa oli, see parunikoht, see jäi Vene tsooni. Ma ei tea, mis selle paruniga nad tulid välja või ma ei tea, mis tast sai. Ja siis, kui ma seal oli, üks vend, mul oli kaks venda Saksa mundris, õieti Saksamaal. Mis see laager oli? Eesti üksuste. Näed, ei tule meelde.
Sa mõtled Ameerika vahikompaniid?
Ei, see oli Hitleri, kus Hitler kamandas, need, kui Hitler eesti väeosa veel tegi.
Neuehammer.
Neuehammer ja. Mul kaks venda oli Neuehammeris ja siis teine nendest vendadest tuli jõulupühaks, tuli ja siis suvitas sääl meil või minu juures enne (mis asja?) alla minekit. Neuehammer, jah. Ja nii... Nii jäi mul ka see... Sääl lõpeb mul sõda kah. Ameeriklased tulid sisse ja. Pärastpoole seal, pärastpoole jänkid panid mind vangi, aga tol ajal oli trelli taha minek oli tavaline asi. Kõige lihtsam trellide taha minek oli must äri, Schwarzhandlung. Nende, kui kätte saadi, oli kolm kuud ilma kauplemata.
Mille peale need jänkid siis vangi panid?
Mustal turul kauplemise eest.
Aa, sääl oli üks tehnika. Õieti mind tõmmati kaasa. Mina, ma ei olnd mitte must turg, aga siis oli puskariajamine tegelikult. Muidugi seal igasugust tempu oli, aga niikui Laane – no Laane oli me kodutalu nimi – Laane Miku pojad, need saavad kõigega hakkama. Ja muidugi ma painutasin mõne toru kõvõraks ja. Sai seda puskarivabrikut tehtud. Ja no muidugi tubakat ka tegi. Oobernik tegi, jänkid tulid ja siis viisid, siis viidi mind kodunt ära ja istud oma kolm kuud ära, aga see... Ma ise mõtle, siin ma ei ole veel vangis käinud, ma oleks siin ka õige. Ise mõtled, kui juhiluba ka ära võetakse, siis sõidad juhiloata, panna vanamees vangi, siis näed, kuidas siinmaal vangielu käib.
Kuidas seal see vangielu oli?
Vangielu, see oli eeluurimise vangla. Enne muidugi otsus tuli. Need sõbrad, sõbrad sokutasid mulle paki sisse ja siis pakis oli mängukaardid. Muidugi vana pulst, kust sa uut saad. Ja siis see kujuneb välja bridžimänguks. Enne lõunat üks, üks mäng, peale lõunat teine – päevakene läbigi. Ja nii ta käib. Ja huvitav asi, meil seal kaks eestlast. Teine oli. Kaks eestlast, kes meil punt sai, jugoslaavlane ja ungarlane ja mängu keeleks kujunes välja poola keel. Ungarlane ei rääkind saksa keelt ega muud ka, aga jugoslaavlane rääkis kõiki. Ma ei tea, kas te bridži mängite. Ega bridžis palju rääkimist vaja ei ole. See viisteist sõna – kõik. Ja jäi nii, et räägime, bridžimängus jäi meil poola keel. Ma ikka ütlen, meil sulasrahva keel. Ma ei tea, kas teate, mis see tähendab. Sulaserahva keel.
Poolakaid toodi Eestisse teenijateks.
Jaa. Vabariigi lõpuaastatel jah. Meil öeldi ikka, et, seal ju anekdootki oli, kui... Ma ei tea, kas ta leierdamata ei ole, kui Laiduner selle Poola kindraliga räägivad, et tuu kiidab oma Poolat ja Laiduner oma Eestit, et palju rahvast on, üks miljon. Poolakas küsib: palju teil aadlit on? – Üks miljon. – A kes teil siis tüüd teeb? – Oo, me toome poolakad. Muidugi see on väga vana, kulunud anekdoot, aga ta on küllaltki teravmeelne.
Nüüd me jõuame folkloori juurde.
Mis ma tahtsin...
Sa räägi sellest “Värdja” ajalehe väljaandmisest.
Jah, sellest tahaks küll kuulda.
See, kus linnas see ilmus?
Salzburgis. Ja see asi hakkas lihtsalt pääle muidugi sääl. Sõda läbi, õieti midagi teha ei... Jänkid andsid, no söök oli prii ja laager kah, aga teha ei ole mitte midagi. Aga mul üks sõber, üks Tõrva poiss oli. No kus ta (siinkohal arusaamatu) minust kümme aastat noorem umbes. Too kuidagi nokkis sealt välja vana kirjutusmasina, vana “Unterwood”, segaminipekstud. Siis tema ja mina teeme masin korda ja siis kerkis üles, et hakata... hakata seinalehte tegema. Ja siis see... Materjali oli, aga siis ma ei tea, kuidagi sai selle, see pudelipiip (?), see sai selle... Ma vaatan, see sobib hästi ja muidugi need trellid on pääle pantud siis, kui see värdjas ise vangis oli. Originaalseid trelle ei olnd pääl. Ja siis ilmus sinna Valtman. Ta pärast Ameerikas, tast sai küllaltki populaarne karikaturist.
Ta sai Pulitzeri auhinna isegi Ameerikas.
Jah. Pärast jah. Tuu tuli pärast, aga siis algul sai tehtud sinna “Värdjat” neli eksemplaari kupeerpaberiga. Ühte ja teist kraami oli palju sääl ja nii, aga mis oli see, mis ta... Ma tulin... Muidugi mind viidi ära, ma sinna tagasi enam ei pääsend. Mis ta pärast... (Siinkohal arusaamatu.)... võrdlemisi öeldud, see läks sellele teisele ajalehele lisaks, aga kahjuks mul ei ole “Värdja”... Ma isegi mõtle, et kirjutaksin Vinkelmoorile. Äkki on tal pööningul mõni, aga ma ei tea. Ma ei tea kah. Peaks ise vaatama minema sinna, aga minust pole enam minejat, pole enam käijat. Ei ole nigu vanasti oli. Ratsarügement läks siis raudteed mööda üle (mille?) alt Antsla jaamast. Ma tulin maha, kõndisin kodu. Kodu kuusteist kilomeetrit. Aja emaga juttu (siinkohal arusaamatu) Keeni jaama vasta. Ei pold midagi, aga tänapäeval, tänapäev on raske posti järgi minek. Nüüd ma ikka ütle nii, nagu... Kui ma siiamaale tuli, siis ikka viin oli väga lahja. Kui joodi ka mehe peale pudel, pold asigi, aga kui nüüd on pudel, siis pea kolm sünnipäeva, jõulud, lihavõtted ja siis pulma jaoks ka ei ole enam ei ole viinavõtjat. See olig nii-öelda ratsamees.
Kuidas see sportlasekarjäär tuli?
Sportlasekarjäär tuli... See oli väga omapärane. No minu kandis maal ikka juba tehti sporti. Ikka-ikka juba oli, aga maal kasvad ja ükskord lehest loeme, et Tõrvas on jalgratta võidusõit. No mina vennaga, vend oli must kolm aastat vanem: sinna peaks minema, sinna peaks minema. No kudas sa lähed, kuidas sa... Aga õnneks oli niuke asi. Papa-mamma läks pojale Tallinna küllä, põhikooli riigiametisse või kudas ta oli. See oli nagu saatus. Nendele anti aastas üks prii sõit Tallinna ja kuhugi. No nuu sõitsid ära ja siis jäime kodu ja nüüd on paras aig minnä. Aga enne kui ära läks, meile anti, meile, mina ja vennale, meile anti kätte: lõikake kraavi. Isa oli naabritalu käest lõikand, kauplend kraavi lõikamise. Meile anti kraavi lõigata. No kui sa lähed huvisõidule, kudas kraavi lõikab. Viskan tsipa kõvemini, pärast viskan tagantjärgi. Ja siis sõit, võidusõit oli pühäpäeval. Ma ei mäleta, igatahes pääle jaanipäiva. See ei olegi nii oluline. Aga ei, poiskesed ei ole üldse aimu, mis või kus see Tõrva on. Tean küll, et selline linn on, aga pole üldse käindki. Muidugi siis laupäev tsipake varem saunas ära käia. Poiskesed hakkavad sõitma Tõrva. Meilt Tõrva sai üle neljakümne kilomeetri ja kui seal läbi Mäeküla minna, veel tee peal vihma ka sadas, ma läksin kraavi ja keerasin kahvli... Ühesõnaga keerasin ratta nässu. Vend ütles: tee, mis tahad, mina lähen edasi. Ma ütsin: pea nüüd tsipa kinni. Painutasime seda ratast, kahvelt ja. Katus hakkas läbi käima. Mina ka tulin. Ja saime siis Tõrva umbes kesköö paiku. Ma olin tol ajal poisike. Poisijunts. Junts ei olnd. Ma seisin tõesti ikka juba mehe eest väljas. Ja kudagiviisi saime siis, kus Tõrva pidi olema (siinkohal arusaamatu). Aga Tõrvat poldki tuld. Saame sinna. Ma ju oletasin, et nüüd peab Tõrva olema, aga mul vend oli kudagi lustaka jutuga ja siis üks mees istub kusagil nurga pääl. Peame kinni, ajame juttu ja vend ütles, et... Tsipa pikemalt, aga nii, et: kus siin linnan litsimaja on? Muidugi, ega keegi ei näind, et ma läksin punasess. Tal mõni ketaste loopimine oli. Ta ütles, et kulla meheke, ma ei tea küll, kus kaugelt te pärit olete, meie linnas siukest asutist ei ole. No siis läks ikka peris mõistlikuks jutuajamiseks lahti. Tuu muretses meile öömaja ja nüüd sain teada, et hommiku, homme hommiku, ma ei tea, kas kell kümme oli kahekümne viie kilomeetri jalgrattasõit. A me tahtsime teada, et kus see sõit on. Sõitsime tolle enne läbi. Jumala ausalt, sõitsime läbi, et teada, kudas maateed on. Ja läks sõiduks lahti ja siis mina startisin kaheksanda. Mul on meeles. Vend oli neljas. Iga poole minuti tagant. Ja kui sõiduks läks, mul oli juba neljas mööda sõidetud, ma mõtlesin, et no nüüd, kui ma olen neljast mööda sõitnud, siis ma vist viimaseks küll ei jää. Ja tuli välja, kuidas ta oli – ma sain teise ja vend sai kolmanda koha. Ja tunni aja pärast oli väikese viiekilomeetrise Helme lossivaremed Tõrva, ta jõudis (kuhu?). Ma ütlin: mina ka! Ja seal sai tema teise koha ja mina kolmanda koha. Me olime siis suured mehed! Varsti räägib kogu küla, et Laane poisid, Laane poisid olla sääl sõitmas käind. Isa tuli koju, isa ütles: kuule, mis juttusi siin rahvas räägib? Ei julgend ütelda kah, kudas need poisid minema said. Ja siis, siis hakkas meil nüüd sportlik liikumine pääle. Me asutasime oma spordiringi ja Restus sai suur võimas spordipäiv. Põhimõtteliselt spordipäiv oli kümme aastat. Punased tulid sisse. Restu spordipäiv oli... Mul oli väikseid tutvusi ka sugenenud sisse. Me tegime, sai siukest tempu tehtud, et... trükiti oma diplomeid. See oli tundmata asi, maal diplomid, kus sa... Aga trükikoja mehed, kudas... No tulid need teatud tutvused. Me trükime teile diplomid, aga see on kümme krooni. No kümme krooni ikka tol ajal oli päris suur raha. Muidugi ma ei tea, kuidas, ma ei tea, mis ütelda. Võikilo, võikilo kõige kehvemad maksid kaks krooni. Ja kus... Niimoodi, kõik on nüüd hea küll, aga äkki tuleb vihmane ilm, kuidas me saame selle kümme krooni. Siis see trükikojamees, muidugi see (siinkohal arusaamatu) trükikojamees: teeme nii – kui teil vihmane aig on, siis teeme pooleks. Ja siis jäi viis. Ja siis ühe talumehega, kellega tsipa vanem, too nõustus, et ta maksab siis poole. Kui oless maksa tuld omal, siis mulle tundu, kaks-pool krooni oli küllaltki suur raha. No puultõist pudelit viina iki. Ja kus, ega meil, ega talus see raha nii kergelt saada ei olnd. Ja siis, siis see Restu spordipäiv, see, kujunes suursündmuseks. Me ikka ütlime pärast, aasta-paari pärast, et see on nii kõva püha nüüd Restus, et vares ei lenda ja rohi ka ei kasva. Restu asukoht on küllaltki omapärane, on seal, kus need kolm kihelkonda kokku läevad – Urvaste, Sangaste ja Otepää kihelkonnad, just tolle ristamise koha peal. Ja siis, muidugi siis oli meil uma spordiring. Kange spordivärk oli iki. Siis omapärane. Ma teenisin kroonus, ma tuli. Jälle omapärane juhus. Ma tulin Ratsarügemendi kõrgushüppe... Olin küll kange mees. Mul oli sada viiskümmend viis üle lati. Ma mõtli, et ma seda ei proovigi, et ma hakka alles meeter kuuekümne päält, aga mees ei lase üle meeter kuuekümnese. Oi, küll see mees sai siis nöökida pärast!
Millal sa ketast loopima hakkasid? Või vasarat?
Ma olin vasaramees. Vasarat ma hakkasin viskama umbes neljakümne... ei, viiekümne... kolmekümne teisel-kolmandal aastal.
Sa Eesti meistrivõistlustel ka osalesid?
Eestis ma olin kahel meistrivõistlusel. Ükskord jäin neljandaks. Ükskord jäin kolmandaks, teine kord jäin neljandaks.
Ja mis tulemustega?
Võiks ikka rääkida seda? Tänapäeval seda ei saa rääkida. Tänapäeval heidetakse üle kaheksakümne, aga siis oli tegemist neljakümnega. Seda ei saa rääkida. Üks spordikarjäär, seda nime olete kuulnud – Johannes Kotkas? Sellega me teenisime ühel ajal kroonut. Mina oli ratsamees, tema oli Peipsi siselaevastikus meremees ja me käisime Tartu “Kalevis” koos. Kotkas oli minust paar kuud noorem ja oli natuke kergem kah. Muidugi tema jäi linna, aga ma tulin maale adra taha ja. Aga siis see õnnetu juhus tuhatüheksasaja kolmekümne kaheksandal aastal, ma murdsin maadlusel käeluu ära. See pani ka väikse obaduse sisse.
Sa maadlesid ka?
Jaa, ma maadlesin ka, jah. Kolmekümne kaheksanda aasta Kaitseliidu üleriigilisel raskejõustikuvõistlustel A-klassi... No hää küll, oli mis ta oli, tulemus oli see, et ma kaks kuud olin haiglas õlavarrega ja kodu tahab talu pidada. Mis sa ütled küll. Ema oli vennal külas Tallinnas. Tema läks vennale külla. Ega ema ei teadnud, et ma maadlema läksin. Ega siis ei tohtnu ka niväga... Kuigi ma enam laps ei olnd. Ja seal siis oli õhtu öeldud päivauudistest, et näed, (siinkohal arusaamatu) kah, juhtus õnnetus, murdis käevarre. (Naerab.) Emal oli üldse lusikas käest ära kukkund! See oli kolmkümmend kaheksa. See oli sama aasta kui vana krahv suri. Ja siis ma kaks kuud, kaks kuud olin haiglas. Vana, mul on meeles veel Paldrok. Ma ei tea, kas teile nimi ütleb midagi. Too viis siis tudengile näidata, et see on atleet, et nii ja nii ja nii ja nii. Et tavaliselt see õlavars võtab kolm kuud, aga ma garanteerin, et kahe kuu pärast see mees tõstab sõnnikut. Ja sunnikul oli õigus ka. Kahe kuu pärast oli ka sõnnik, aga mitte ei tõstnud, vaid ta oli maha tõmmatud. Peale selle, et kaheksa nädalat ja paar päiva, kui see murdmise ja töö vahe oli. Oh, küll siis oli... Siis oli jälle pahandusi. Näed, nüüd sa said, nüüd sa said. Ma ütle, et pole... Muidugi ei julgend ütelda ka, et... Üks naabrimees, toosama aasta enne mind, mõni nädal läks, läks kiriku minema, kukkus vankriaisa vahele ja murdis jalaluu ära. Ma mõtlesin, et mis nüüd talle süüks pandi. Too hakkas jumalat paluma minema ja too murdiski luu ära. Ma ei old hea poiss. Isa ütles ikke, et kunagi ei tea, millega Juku hakkama võib saada, et alla trügida. Ei ole ime ka, kui ta ütles, et Jukule pole haridust vajagi, et ta saab ise hakkama. Siis, kui ma aega teenisin, meil üks rügementi saadeti keskkoolipoisse, igasse, ma ei tea, meie eskadronis oli kuus poissi ja need läksid, neil tuli minna Tondile aspirantide kooli. Ja üks meil jäi haigeks. A siis mind taheti saata, ajada õpperühma. Ma ütlesin, mul oli oma tuttav mees, ma ütli, et ei, mina läe yuppie-jumalaks. Iseasi, kui ohvitseriks hakata, siis küll. (Vahemärkused.) Ja siis hakkasid mind Tondile ajama, aga mul ei ole keskkooli... Tondile võeti keskkooli lõpueksamiga. Ja siis tehti mulle seal rügemendi juures eksam. Ma siis pärast olen mõtlend, ei tea, kas nad, kas ma ükskõik mida tean, mind mitte ka läbi ei lasknud. Ja siis ma ütlen, siis tehti minust akadeeminiline inemisetapja. No teate, Tondil oli sõjakool tol ajal. Ma ei tea, kui palju aimu on. Muidugi seal oli kaks klassi. Ülemkadetid, need tulid kutsetööohvitserid ja teine oli siis need, no kuda ütelda, reservlased tulid välja. (Siinkohal arusaamatu), aga mis, tema ei tea midagi, aga mina olen akadeemiline inemisetapja.
Mis aukraadi sa sõjakoolist said siis?
Mina tulin välja sõjalise õhu- ja gaasimaadleja aspirant. Aspirant ma oli, aga mina ei lõpetand seda täielikku... Mu aig lõppes enne otsa. Õhu- ja gaasiväe aspirant, see on no karvakene vähem kui lipnik, aga ta läheb lipniku mõiste alla. Kuna need aspirandid, need lõpetasid, need tulid välja reservlpinikud. Siin meie külas oli üks meie kandi mees ja ma puresin nii kaua kui ta ära suri. Tema ei nõustund ikka sellega. Mina käisin Tondil ja teda ei... Tema jäi Tondile minemata. Ma talle ütle, et kas tead, mispärast Tondile ei lastud. Tondile ei lastud kommuniste. (Naerab.) Ma ei ole mõtelnd, kas ma ikka tõtt ka rääkisin. Aga see oli nii. Kui sinna ohvitserid tulid vallamajasse kohalikud, mis iseloomuga see mees on. Ma ütli talle, et sa vast oled siis punane. Punaste valitsuses ta, vallamajas ta töötas. Muidugi see, ma seda ei ütle, aga ta võis olla, oli võib-olla... (Vahemärkus.) Naine läks suvepuhkusele. Mul siin poissmehemaiguline lesepõlv. Ise küll võtsin kojamehe, koka- ja kojamehekohustused üle. Pühin korstnad ja kraamin koridori. Ikka korralikult, ikka üks kord aastas. (Vahemärkus.) Mis ma tahtsin küsida. Kas Eestis, kui populaarne on natšai? Ei kasutatagi enam või?
Jah, ei kasutata enam.
Vanasti kasutati natšai. Siinmaal on üks... tip, jaa, aga natšai tõlkes on ta teeraha. Jutt on, et kui vanajumal maid jagas, siis venelane sai ilmamaa lahmaka kätte. Siberit ei tahtnud keegi. Vanajumal küsis, et äkki tahad seda. Võta see kah. Venelane, et ah soo, jah-jah. Kõik sai läbi ja siis jumal küsib, et ei tea, kas on teil midagi veel soovi. Venelane ütleb, et on, natšai tože. Jootraha ka veel pääle anda. Siin on too tip, jah, aga muuseas siinmaal, kui ma tulin, siis ta oli peaaegu tundmata. Siinmaal tipi ei tuntud, aga nüüd hakkab nigu väikestviisi tulema. Tip, jah. (Paus.) Millal te Eestisse tagasi jõuate?
Kolmapäeval.
Kolmapäeval? Hmm. Ega äkki Valka ei trehva? Lähete mu naisele külla.
Me lähme küll Taageperra.
Aa, Taagepera ei lähe Valgast läbi.
Ei lähe Valgast läbi.
Tähendab, üle Karula või ma ei tea, kus sõidavad sinna. Ja mu naine on veel neli nädalit. Siis ma pean maja korda säädima. Muidu tuleb siia ja murra sääreluud ära. Ma ikka ütle, et mul tuleb võtta see flantendloader. Teate, mis see tähendab. See on see caterpillar, millel on höövel ees. Flantenloader. Too kraabib kõik ära, mis ees on.
Siis pole muret.
Mina, minul üks naine suri ära kaheksakümne... kaheksakümne kolmandal ja siis kaheksateist aastat tagasi ja siis enne selle üheksakümmet aastat ma lõin siis oma vana kunagise naabrinnaga kontakti ja kutsusin külla ja nüüd, ma ikka ütle, et ma kutsusin külla, nüüd ei lase tagasi enam. Ja ise mõtlen, noh, kui ma nüüd kaks aastat elan, siis ta on ikka veel sisse eland ja tolle kahest hakkab saama juba kaksteist. Ei oleks mina vanasti uskund, et ma näen... Tol ajal, kui ma seakarjas käisin, siis tuli juttu aastast kakstuhat. Ei, mina ei mõtlendki üldse, aga näe, nüüd tuhat on juba niikui ajalukku läind.
Jah, aga kas sellist mõtet oli, et Eesti vabaks saab uuesti?
(Mõtleb pikalt. Vahemärkus.) Selle vabakssaamisega oli tollal asi, Eesti vabakssaamine – usk oli küll, aga arvasin, et minu silmad seda ei näe. Ja teine samasugune lugu oli selle Berliini müüriga. Maha tuleb ta nagunii, aga kas mina seda... meie ajal. Ja nüüd kolmas küsimus on muidugi, kas mina enam näen, kudas see juudiküsimus laheneb. Mulle tundub, et juutidest vist tehakse Kartaago ükskord. Muidu teate, mis Kartaago oli või? Sääl neid on küll, aga mis see kolm miljoniga. Kui Araabia meri ikka püssilaskmise ära lõpetab, siis kolm milli juuti, see on täpe. Ja pole neil petrooliladu ka taga, nagu juutidel. Mooses oli tark mees küll, aga kui ta Egiptusest välja tuli, ta oleks pidand ikka paremale keerama, aga mitte vasakule. Siis ta oleks need petrooli, õlilaod kätte saand.
See on küll hea mõte.
Mis siis veel küsida on? On midagi erilist?
Kuidas oli Austraalias? Esimesed muljed Austraaliast.
(Mõtleb pikalt.) Neid oli palju ja mina ka võib-olla oleks old. Kui ei oleks kohta minna old, siis oleks sinna läind. Küllaltki palju läksid tagasi. Oo, tuu Austraalia, mis siis viiskümmend, ma tulin nelikümmend üheksa, oli hoopis midagi muud kui praegune. Üks mis asi pühapäev ei old, pühapäev linnas süüa ei saand. Läksid pühapäev linna, süüa ei saand. Ainuke koht, mis lahti oli, oli need milk barid või. Sealt said bisquiti ja bite. Aga püahpäev süüa ei saand. Mingit sportlikku tegevust pühapäeval ei old. Aga nüüd tänapäeva, tänapäeva elu on pea nigu Euroopas juba. Aga küllaltki oli sakslasi, kes läks, mindi tagasi. Oo, siiamaale ma ei jää.
|
