Tulin, et jääda!

Margit Paakspuu

Eesti Europassi Keskuse koordinaator

Samal ajal, kui paljud noored lähevad välismaale uusi kogemusi omandama, tuleb ka Eestisse andekaid spetsialiste, kes saavad siin rakendada oma teadmisi ja oskuseid. Pablo Veyrat on vabakutseline ajakirjanik, kelle suur soov on omandada väga hea eesti ja vene keele oskus, et neid tulevikus ametialaselt rakendada. Praegu õpib ta mõlemat keelt ja lisaks valdab ka inglise keelt.

Õppisin Madridis psühholoogiat, kuid peale lõpetamist tundsin, et minu tegelik kutsumus on ajakirjanikutöö. Läbisin ajalehe El País magistriprogrammi ning peale seda sain samas ajalehes väga hästi tasustatud praktikandikoha. Jõudsin seal praktikal olla ühe aasta, kuid siis tuli majanduskriis ning selle tõttu ei saanud EL País töötajaid juurde võtta. Töötasin mõnda aega pereettevõttes ja reisisin. Euroopa Noorte projekt viis mind Gruusiasse, kus ma kohtasin oma praegust abikaasat Liisi. Otsustasime minna USA-sse, sest Liis sai Fulbrighti stipendiumi. Mina töötasin vabakutselise ajakirjanikuna. 2011. aastal sain tööpakkumise Hispaaniast üleriigilise ajalehe välisuudiste osakonda, kuid 20 päeva peale tööle asumist lõpetas ajaleht t egevuse. Siis otsustasimegi, et tuleme Eestisse, sest Hispaanias oli võimatu mõlema haridusele vastavat töökohta leida.

Hakkasin kohe eesti keelt õppima, kuna ma tulin siia selle mõttega, et ma jään siia elama, minu naine on siin ja tulevikus sünnivad siin ka meie lapsed. Minu elukutse juures on keeleoskus väga oluline, seega ka töö mõttes pean ma eesti keelt rääkima. Eestisse tulles tegin oma firma, et teha ajakirjanikutööd ja selle eest tasu saada. Võrreldes Hispaaniaga on Eestis väga lihtne oma ettevõtet luua. Alguses ma ei suutnud seda uskuda, et kuidas see nii lihtne saab olla. Oma firma läbi tegin kaastööd Eesti Rahvusringhäälingule ja Hispaania meediaväljaannetele. Samas oli esimene talv siin väga raske minu jaoks, elasime linnast väljas, töötasin kodus ja mul ei olnud palju sõpru. Tallinnasse kolimine tõi kaasa ka uusi tutvusi eelkõige teiste siin elavate välismaalaste näol. Meil on oma grupp Expats. Ma arvan, et ma ei ole veel täielikult sulandunud, kuid ma tegelen sellega pidevalt. Kõige olulisem on keeleoskus, tahaksin ka edasi õppida ülikoolis. See on ka üks võimalus uusi eestlastest tuttavaid ja sõpru leida.

Kui ma Tallinnasse kolisin, otsustasin, et vaja on leida kindel töökoht. Leidsin kaks huvitavat pakkumist ja mind kutsuti intervjuule. Esimeses kohas leiti siiski, et nad vajavad vene keelt emakeelena kõnelevat töötajat. Otsisin läbi CV Keskuse portaali töökuulutusi, milles pakuti tööd inglise keele oskusega inimestele.

Ma arvan, et välismaalane, kes läheb Eestis tööintervjuule, peaks olema väga rahulik ja aus. Pole vaja teha suuri sõnu, vaid rääkida selgelt, mida ta oskab, mida mõtleb ja kuidas saab ettevõttele kasulik olla. Mulle tundub, et Eesti tööandjad loevad väga tähelepanelikult kandidaatide CV-sid ja on samuti intervjuuks valmistunud.

Paljud on Hispaaniast mujale läinud, et tööd leida. Need, kes on seal, on üpriski vihased, kuna praeguses olukorras, mis riigis valitseb, on noorte tulevikuväljavaated üpriski kesised.

Ise ma pole Europassi kasutanud. Kunagi otsisin EURES-i kaudu, kuid kahjuks ei leidnud tööd, mis oleks sobinud minu profiiliga. Ma olen osalenud mitmes Euroopa Noored projektis, tänu sellele kohtasin ka oma naist ning olen siin!

Tegelen eesti ja vene keele õppimisega. Eesti keele tunnid on kaks korda nädalas. Vene keelt õpin praegu ühelt ukrainlannalt, kellega me saame nädalas korra kokku. Tema õpetab mulle vene keelt ja mina õpetan talle hispaania keelt. Minu suur huvi on Venemaa ja Ida-Euroopa ajalugu ning ma tahtsin kunagi oma ajakirjanikutöös sellele spetsialiseeruda.