Poliitiliselt ebakorrektne anonüümne lammas
Roone Roost „Mis sul viga on“
Roone Roost 2010
„Mis sul viga on“ on üsna ropp ning poliitiliselt täiesti ebakorrektne raamat, mis kirjutatud samasuguses stiilis nagu Jeremy Clarksoni teosed. Internet paigutab R. Roosti raamatu dokumentalistika ja esseede alla. Roost ise pole raamatu liiki määranud, põhjendades seda järgmiselt: „Miks ma peaksingi seda liigitama? Mulle käib närvidele see sildiühiskond.“ Raamatus räägib Roone Roost väga vabalt ning avavmeelselt oma maailmavaatest. Kuigi autor on üsna noor, tabab ta päris valusalt meie ühiskonna valupunkte. R. Roost on ka kirjutanud Postimehe netisaidile arvamuslugusid, mis on üsna sarnased antud raamatu tekstidega.
Teos algab põhjendusega, miks ta üldse niisuguse raamatu kirjutas : „ Iga inimene vajab väljundit. Kes kirjutab bussipeatusesse „Mendid on v***pead“, kes kirjutab raamatu. Mina tegin midagi vahepealset.“ Juba selles mõtteavalduses on tunda autori isikupära ja julgust, mis raamatu lõpu poole justkui järjest suureneb. Raamat pani mõtlema erinevate teemade üle, aga ka naerutas ka üsna palju. „Eestlaste iseloom“ ja „Lollid asjad, mida me kõik teeme“ panid mind ühelt poolt juurdlema, kas tõesti on elus nii palju nõmedust. Teiselt poolt oli nendes lugudes ka omajagu koomikat. Peatükkide järjekord tundus üsna juhuslik, kuna teemad polnud üksteisega eriti seotud. Näiteks pärast religiooni tuleb juttu eliitkoolidest. Kindlasti torkab silma see, et Roost ei karda avaldada oma arvamust, näiteks ütleb ta :„Piibel on on sama püha, kui mistahes teine muinasjutt: „Kolm Põrsakest“, „Lumivalgeke“, „Pinocchio“, „Ükssarvik“. Vali ise.“
Hiljuti oli portaalis Elu24 üleval uudis sellest, et 2011. aasta kordustrükis tuleb raamatusse liikuv pilt sellest, kuidas Edgar Savisaar põleb. Sellele järgnes palju kommentaare. Neis tuli esile kaks erinevat suhtumist – need, kes on nõus Roostiga, ja inimesed, kes arvavad, et see, mis ta teeb, on lapsik ning mõttetu lahmimine. Mina arvan, et Roost julgustab inimesi oma seisukohti kaitsma ning välja ütlema. See on väga hea, sest eestased on üldiselt liiga vaiksed ning lasevad teistel üsna tihti endale pähe istuda. Aga igal asjal on oma piir ning seetõttu võib öelda, et Roone Roost läheb üsna tihti liiale:„Ühesõnaga õigusi, ei ole olemas, sul ei ole neid kunagi olnud ja sul ei hakka neid kunagi olema, lepi sellega.“ Üks teema, mis läks minu meelest Roostil 100% täppi, oli „Ajateenistus“. Autor selgitab, et ta ei poolda sõda, aga ütleb :„ Arvestades meie, Eesti ajalugu, geograafilist positsiooni ning seda suurt punast plönni, mis juhtumisi maailmakaardil just meie kõrval on, siis ma leian, et kurat, mehed, õppige oma pere ja kodu kaitsma.“ Ta analüüsib ka tuntumaid põhjuseid, miks noored mehed ei taha ajateenistusse minna, ning tõestab, et need ettekäänded on täiesti tühised. Peatükk, mis mulle eriti ei meeldinud, oli see, kus Roost rääkis enesetappudest. Kardan, et seal esitatud ideed võivad masendunud noori kutsuda neid järgima.
Kokkuvõttes meeldis see raamat mulle väga, sest ma ei ole varem kohanud nii avameelset kriitikat. Kergemaks tegi mulle lugemise see, et minu maailmavaade sarnaneb Roosti omaga. Kindlasti leidub inimesi, kellel on teost üsna raske omaks võtta, sest see võib tunduda väga solvav või lapsik. Teose puudus ongi see, et autor räägib küll väga õiget juttu, aga valel viisil. Soovitan seda raamatut pigem inimestele, kellel on hea huumorimeel ning kes taluvad hästi kriitikat ja võib ka öelda, et mõnitusi.
Ly Kuudeberg
Tartu Kunstigümnaasium
8.a
Juhendaja: Ebe Tuvike
|
