Sekundaarmälu
Sekundaarne mälu (ehk massmälu) on arvutis olev seade, mida kasutatakse suure hulga andmete püsivaks säilitamiseks. Selle seadme poole saab protsessor pöörduda vastavate sisend/väljundseadmete abil. Ajalooliselt olid esimesed massmäluseadmed magnetlindid. Praeguseks on tänu tehnilisele arengule olemas mitut tüüpi massmälus, mis kasutavad magnetilisi, optilisi ja välkmäluseadmeid (liikumatus olekus olevad seadmed). Turul olevad magnetkandjaid võivad salvestada sadu gigabaite (GB). Optiliste kandjate maht võib küündida mõnekümne gigabaidini. Välkmälude mahud on suurusjärgus mõned gigabaidid.
Magnetkandjate aluseks on teatud magnetiliste omadustega ained. Lugemise ja kirjutamise operatsioonid teostatakse spetsiaalse seadme (pea) abil, mis asetseb magnetiseeruva pinna kohal. Kirjutamise ajal juhitakse läbi pea elektrivool, mis võimaldab salvestada väärtusi 0 või 1 (bitt), polariseerudes ühte või kahte eri suunda selle all oleva magnetkihi. Lugemise operatsiooni ajal aga toimib pea sensorina, tehes kindlaks pinna magnetilise polarisatsiooni. Nii magnetlint kui magnetkettad töötavad samal põhimõttel. Massmäluseadmel, mis põhineb magnetlindil, jagatakse pind eri piirkondadeks (rajad), mis asetsevad järjest. Magnetkettal põhineva massmäluseadme puhul koosneb pind ühest või mitmest magnetplaadist, mis on jagatud kontsentrilisteks ringideks (radadeks), millest igaüks on jagatud sektoriteks.
Kõvakettastes kasutatakse üht või mitut magnetplaati, igaühel neist on kaks magnetiseeruvat pinda. Iga pinna jaoks on üks lugemis/kirjutamispea. Pead asetsevad käpa küljes, mida saab liigutada radiaalsuunal. Radade kogum, mis asuvad samal kaugusel ketta keskpunktist, nimetatakse silindriks. Kõvakettal olevate andmete saamiseks on vaja teada peade radiaalset asendit, st. valitakse silinder (milleks kulub nn. otsingu aeg), ketaste pöörlemine võimaldab peal hankida andmed (pöörlemise latentsusaeg) ja otseselt andmete edastamisele kuluv aeg. Otsingule kulub mõned millisekundid aega. Kaasaegsetel ketastel on suured pöörlemiskiirused, tavaliselt 5200 või 7200 p/min (pööret minutis) ja keskmine pöörlemise latentsusaeg mõned millisekundid. Ühes sektoris olevate andmete edastamiseks kulub ligikaudu mõned kümned millisekundid. Kaasaegsetes kõvaketastes on jõudlust parandatud ketastele elektroonilise mälu lisamisega, mis sisaldab kiirpöördumisega puhvrit kettale salvestatud informatsiooni jaoks.
Müügil olevaid kõvakettaid võib jagada kahte kategooriasse: IDE (Integrated Drive Electronics) ehk integreeritud ajamielektroonika ja SCSI (Small Computer System Interface) väikearvutisüsteemi liides. Esimest tüüpi kõvakettad on laiemalt levinud Inteli arvutites. Teist kasutatakse laiemalt UNIX -tööjaamades nagu Macintoshi arvutid ja keerulisemad Intel PC-d. Sisuliselt erinevad SCSI kettad IDE ketastest liidese poolest, samas kui nende ülesehitus silindrite, radade ja sektorite kaupa on praktiliselt sama. SCSI ketaste jõudlus on üldiselt parem (tavalised pöörlemiskiirused on 10 000/15 000 p/min). Lisaks sellele on SCSI siinidega varustatud süsteemid osutunud hõlpsamini skaleeritavateks kui IDE siinidega arvutid.
|
