Erinevad inimesed võivad hinnata arvutisüsteeme eri aspektidest. Vaadakem mõnda neist.
“Arvuti projekteerija” näeb arvutit “elementaarosadest” koosnevana (näit. trükkplaadid, integraalskeemid, arhitektuuri komponendid, loogikaventiilid jne), mis on üksteisega jäigalt ühendatud.
“Assembler programmeerija” vaatab süsteemi kui “funktsionaalsetest üksustest” koosnevat komplekti (näit. protsessori registrid, ALU, mälud, välisseadmed jne), mis on jäigalt ühendatud siinidele ning mis on võimelised täitma ainult masinkäskudes kirjeldatud operatsioone just sel viisil, nagu projekteerija või protsessor neid ette on määranud.
“Kõrgema taseme programmeerija” vaatleb süsteemi kui "virtuaalset arvutit", mis on võimeline täitma programme, mida on kirjeldatud valitud keeles, tavaliselt programmeerija määratud sobivate andmestruktuuridega.
“Kasutaja” vaatepunktist on arvuti “teenusepakkuja” ja/või “käsutäitja” (tehes seda, mida operatsioonisüsteem ja/või kasutajat huvitav rakendus ette kirjutab).
Rõhutagem siinkohal, et eespool tutvustatud arhitektuur kui ka protsessori töömudel on täiesti üldine ja sellele toetuvad peaaegu kõik süsteemid, millega me igapäevaselt suhtleme.
Kõigile arvutisüsteemidele, serveritest ja personaalarvutitest (PC-d) kuni niinimetatud manussüsteemideni, mis on peidetud lõppkasutaja eest (mobiiltelefonid, digitaalmärkmikud ehk PDA-d, seadmetes nagu mängukonsoolid, Playstation, kodumasinate juhtimisseadmed jne.), on omased samasugune arhitektuur ja need toimivad samalaadsele mehhanismile, mida on eespool kirjeldatud, sõltumata nende kasutusalast ja rakendusest (näiteks pigem süsteemiplaadid kui süsteemikiibid).
|
