2. Taksonite valik ja määramine/kogumine
Atlas keskendub pärismaistele liikidele, sh ka arheofüüdid, kes jõudsid Eestisse koos inimesega enne 19. sajandi keskpaika. Kindlasti tahame uues atlases käsitleda pisiliike, alamliike ja hübriide, samuti metsistuvaid ja tulnukliike, mis atlase senisest versioonist (Kukk, Kull 2005) on kesiste andmete tõttu välja jäänud.
Välitöödel juhindutakse peamiselt Eesti taimede määraja kolmandas trükis (2010) kasutatud nomenklatuurist alamliikide, liikide ja perekondade tasandil, mis on suuremas osas samamoodi kasutusel ka e-Elurikkuses ja seega ka loodusvaatluste andmebaasis ning loenduslehel. Erandina on näiteks soopihl loenduslehel uuesti perekonnas Comarum ja lehmakapsas Turritis. Olulisemaid muudatusi taimenimede kasutuses saab teha segaduste vältimiseks alles pärast uue taimemääraja trükist ilmumist, mida esialgu pole aga ette näha.
Taksonite valikul on jätkuvalt oluline osa kodumaise taimetaksonoomia tavadel: mõnedki loenduslehel märgitud taksonid on mujal maailmas levinud seisukoha järgi hübriidid, varieteedid või koguni vormid. Näiteks nõelohakat peeti aastate eest omaette liigiks Cirsium horridum, ent praegu loetakse põldohaka tüüpvarieteediks (C. arvense var. arvense). Samuti on loenduslehel eristatud palja- ja viltjalehist angervaksa (Filipendula denudata, F. ulmaria, taimemäärajas pole neid eristatud); poola ja harilikku härgheina (Melampyrum polonicum, M. nemorosum) jpt. Juhindume põhimõttest, et vajadusel saab taksoneid levikukaartidel ühendada, ent loenduslehtede andmestikus on taksonite hilisem lahutamine võimatu.
Välitöödel tuleb noteerida lisaks pärismaistele taksonitele ka metsistunud ja tulnuktaimed. Metsistumise all mõeldakse kultuuris kasvatatud taime levimist algsest kasvukohast kaugemale, n-ö aia taha, loodusesse. Peenral või põllul kasvatatavaid kultuurtaimi kirja ei panda, välja arvatud juhul, kui need "annavad looduslikku uuendust" algsest kasvatuskohast kaugemal, püsivad peenral umbrohuna rohimisele vaatamata jne. Algsel istutatud puud peavad metsistumise kirjapanekuks andma generatiivset või vegetatiivset järelkasvu. Kahtlused taime päritolu osas tuleb samuti kirja panna.
Tundmatud, raskesti määratavad, muidu huvipakkuvad jne taimed tuleb alati kaasa korjata ning õhtul määrata ja/või herbariseerida. Kindlasti tuleb kaasa koguda sama perekonna eritunnuselisi isendeid (nt. koldrohtudel punaste ja rohekate õietuppedega, lidus- ja haralikarvaste vartega jne). Rõhutagem, et mikroliike maksab herbariseerida igast ruudust – pole kasu märkmetest "kahvatute õitega koldrohi, nagu eelmises ruudus". Tundmatute taimede määramiseks on paremad võimalused ühistel välitöödel.
Taimede määramisel on hea kasutada lisaks "Eesti taimede määrajale" (2010) mõnda naaberpiirkondade kohta käivat käsiraamatut, nt. Mossbergi põhjamaade floorat, Soome Retkeilykasviot, Tzveljovi Loode-Venemaa taimemäärajat jne. Eesti taimede määrajas puuduvad mitmedki meil leitud taksonid ning pealegi pole alust arvata, et taimestiku liigiline mitmekesisus piirdub vaid „Eesti taimede määraja“ liiginimekirjaga.
Tasub meeles pidada, et loendusleht täidetakse atlaseruudu ühe piirkonna kohta ning seetõttu ei pea ega saagi loendusleht kajastada ruudu kogu liigilist mitmekesisust. See kehtib eelkõige muude välitööde käigus täidetud loenduslehtede kohta. Loenduslehti ära andes pole põhjust häbeneda kirja pandud liikide vähest hulka – nende seas võivad olla just need liigid, kes senini on atlaseruudust jäänud leidmata. Kokkuleppel atlase toimkonnaga on võimalikud palgatöö arvestamisel ka erisused (nt loenduslehtedel on peamiselt vaid veetaimed või käpalised jne).
|
