• 1. Uuritavate alade valik
  • 2. Taksonite valik ja määramine/kogumine
  • 3. Loenduslehe täitmine
  • 4. Loenduslehe värvide tähendus
  • 5. Koordinaatide määramine
  • 7. Atlase välitööde tegevused ja ajakava
  • 8. Atlase projektijuhid ja välitööde tegijad
  • 9. Atlase välitööde väljund
  • Eesti soontaimede uus levikuatlas




    Download 49.06 Kb.
    Sana10.04.2017
    Hajmi49.06 Kb.

    Eesti soontaimede uus levikuatlas


    Sissejuhatus 1

    1. Uuritavate alade valik 1

    2. Taksonite valik ja määramine/kogumine 3

    3. Loenduslehe täitmine 4

    4. Loenduslehe värvide tähendus 5

    5. Koordinaatide määramine 5

    6. Välitöövarustus 6

    7. Atlase välitööde tegevused ja ajakava 7

    8. Atlase projektijuhid ja välitööde tegijad 8

    9. Atlase välitööde väljund 8

    10. Kirjandus 9




    Sissejuhatus

    Soontaimede levikuatlase eesmärk on kajastada Eesti looduslike, naturaliseerunult või püsivalt metsistunud soontaimeliikide, alamliikide ja hübriidide nüüdisaegset ja varasemat levikut. Uus taimede levikuatlas järgib varasema Eesti taimede levikuatlase (Kukk, Kull 2005) paremaid traditsioone. Trükitud atlase andmestik oli seisuga 1. detsember 2005. Uues atlases lähevad nüüdisaegsete andmetena kirja vaatlused alates 1. jaanuarist 2006. Võimalikud taimeleiud 2005. aasta detsembrist loetakse eelmisesse atlase perioodi.


    Atlase koostamine koosneb kolmest põhietapist: välitööd koos leiuandmete sisestamise ja esmase kontrollimisega; senise andmestiku (varasemad inventuurid, seired, andmebaasid, herbaariumid jms) ja uutel välitöödel kogutud materjali läbitöötamine, koondamine ja kontrollimine ning atlase vormistamine ja kättesaadavaks tegemine internetis ning paberraamatuna. Järgnevalt käsitleme olulisemat ja töömahukamat esimest etappi, välitöid.
    Levikuatlase uue versiooni välitööd on põhimõtteliselt sarnased eelmise atlase omadele (vt ka Kukk 2015). Varasemast tähtsam on leiuandmete täpne kirjapanek. Ideaaljuhul tuleks kõikide taimede leiud määratleda koordinaatidega. Reaalsuses pole see ajaliselt ja tehniliselt võimalik ega ka mõistlik. Seetõttu lähtutakse seni kasutatud ruudustikust ning tavaliste taimeliikide puhul piisab ruudu täpsusega leiukohast. Ruudustik küljepikkusega 6' x 10' (9 x 11 km) on kasutusel ka paljudes Kesk-Euroopa riikides. Koordinaatidega määratletud andmeid saab vajadusel kasutada teistsugustes ruuduvõrgustikes (nt UTM).
    Atlasesse võetakse arvesse kõikvõimalik tõene taimede levikuinfo. Allpool keskendume levikuatlase koostamise välitöödele. Andmed võivad koguneda ka muude välitööde käigus ja neil juhtudel on atlase koostajad tänulikud igasuguse info eest ega esita erilisi erisoove. Igasugune välitöödel kogutud teave atlase täiendamiseks on teretulnud.


    1. Uuritavate alade valik

    Atlase ruudustiku järgi jääb kogu Eesti maa-ala 540 täis- ja osalise maismaapinnaga ruudu sisse. Vähegi piisava liiginimekirja saamiseks peab igat ruutu kirjeldama vähemalt kord kevadel (aprillis-mais) ja soovitavalt kaks korda suvel (juuni 2. poolel, juulis). Suvist käiku võivad osaliselt asendada ka välitööd augustis-septembris. Oluline, et sama ruutu kirjeldaksid igal korral erinevad uurijad ning käidaks eeskätt varem tähelepanuta jäänud kohtades.


    Tervikliku liiginimekirja koostamiseks tuleb uurida atlaseruudu kõiki erinevaid taimekooslusi. Atlase välitöödel keskendutakse eelkõige neile liigirühmadele, kooslustele ja kohtadele, kust atlase jaoks andmeid muude välitööde käigus ilmselt ei kogune. Arvestades varasema atlase kogemusi, on suuremat tähelepanu vajavad:
    * raskemini määratavad perekonnad ja sugukonnad (maltsalised, pajud, nelgilised, koldrohi, võilill, kortsleht jms);
    * umbrohu- ja prahitaimed, tulnukad (kasvukohtadest põllud, jäätmaad, prahipaigad, raudteed jne);
    * metsistuvad ja naturaliseeruvad liigid: neid pole varasematel aastakümnetel peetud oluliseks, ent praegusel ajal vajavad need suuremat tähelepanu;
    * veetaimed kõikide ruutude seisu- ja vooluveekogudes, sest maabotaanikud ei pööra veekogudele üldjuhul piisavalt tähelepanu ja veebotaanikud keskenduvad suurematele veekogudele;
    * sootaimed, eeskätt haruldasemad liigid nagu rabaluga, turvastarn, kolmismadar, väike jõhvikas, sookäpp jne, kelle leidmiseks tuleb uurida erilisi ja raskemini ligipääsetavaid elupaiku ning sooritada enamasti märkimisväärse pikkusega matku.
    Atlase välitöödel peab tähelepanu pöörama kõikidele erinevatele elupaikadele ja mitte lootma, et küll keegi teine tuleb seda mudast lompi või ebameeldivat prügimäge vaatama.
    Probleeme võib tekkida eramaadel ja suletud maa-aladel liikumisega – aiaga ümbritsetud alade uurimisel peab küsima omaniku nõusolekut. Raudteemaal taimede kirjapanemisel on ametlikul liikumisel vaja EVR töötajast saatjat, täpsemalt lepib atlase toimkond kokku EVR keskkonnakaitse peaspetsialistiga (Kai Peet). Ilmselt uurib raudteejaamu ja raudteeala selleks spetsialiseerunud meeskond, kuna lisaks liikumispiiranguga alal liikumise kooskõlastamisele eeldab tulnuktaimede tundmine ka põhjalikumaid floristilisi teadmisi.
    Eesti–Vene riigipiiri lähedal töötamisest tuleb teatada piirkonna piirivalvekordonile, kaitseväe harjutusaladel juhinduda tegevusgraafikust (vt. eelnevalt http://harjutusvali.mil.ee/calendar.asp?wa_id=683&wa_id_key=).
    Välitöökaardid põhinevad maa-ameti Eesti põhikaardil mõõtkavas 1:20 000. Seega üks atlaseruut mahub neljale A4 mõõdus lehele. Põhikaardi täienduseks on lisatud välitöökaartidele PKÜ niitude ja ELFi märgalade andmebaasi andmestik jms. Kaardile märgitud lisaandmed on mõeldud välitöötegija abistamiseks oma marsruudi kavandamisel ning need ei tähista alasid, kus tingimata peab käima. Tegeliku marsruudi kavandavad välitöötegijad ise, arvestades soovitust uurida võimalikult palju erinevaid biotoope.
    Kindlasti tuleb säilitada välitööde GPSi jälgi (track). See annab täpsema ülevaate, millised osad atlase ruudust on läbi käidud ning võimaldab kahtluste korral taimede leiukohti täpsustada. GPSi jälgi arhiveerime sisestamisliidese abil ning selle kohta tuleb täiendav juhend.


    2. Taksonite valik ja määramine/kogumine

    Atlas keskendub pärismaistele liikidele, sh ka arheofüüdid, kes jõudsid Eestisse koos inimesega enne 19. sajandi keskpaika. Kindlasti tahame uues atlases käsitleda pisiliike, alamliike ja hübriide, samuti metsistuvaid ja tulnukliike, mis atlase senisest versioonist (Kukk, Kull 2005) on kesiste andmete tõttu välja jäänud.


    Välitöödel juhindutakse peamiselt Eesti taimede määraja kolmandas trükis (2010) kasutatud nomenklatuurist alamliikide, liikide ja perekondade tasandil, mis on suuremas osas samamoodi kasutusel ka e-Elurikkuses ja seega ka loodusvaatluste andmebaasis ning loenduslehel. Erandina on näiteks soopihl loenduslehel uuesti perekonnas Comarum ja lehmakapsas Turritis. Olulisemaid muudatusi taimenimede kasutuses saab teha segaduste vältimiseks alles pärast uue taimemääraja trükist ilmumist, mida esialgu pole aga ette näha.
    Taksonite valikul on jätkuvalt oluline osa kodumaise taimetaksonoomia tavadel: mõnedki loenduslehel märgitud taksonid on mujal maailmas levinud seisukoha järgi hübriidid, varieteedid või koguni vormid. Näiteks nõelohakat peeti aastate eest omaette liigiks Cirsium horridum, ent praegu loetakse põldohaka tüüpvarieteediks (C. arvense var. arvense). Samuti on loenduslehel eristatud palja- ja viltjalehist angervaksa (Filipendula denudata, F. ulmaria, taimemäärajas pole neid eristatud); poola ja harilikku härgheina (Melampyrum polonicum, M. nemorosum) jpt. Juhindume põhimõttest, et vajadusel saab taksoneid levikukaartidel ühendada, ent loenduslehtede andmestikus on taksonite hilisem lahutamine võimatu.
    Välitöödel tuleb noteerida lisaks pärismaistele taksonitele ka metsistunud ja tulnuktaimed. Metsistumise all mõeldakse kultuuris kasvatatud taime levimist algsest kasvukohast kaugemale, n-ö aia taha, loodusesse. Peenral või põllul kasvatatavaid kultuurtaimi kirja ei panda, välja arvatud juhul, kui need "annavad looduslikku uuendust" algsest kasvatuskohast kaugemal, püsivad peenral umbrohuna rohimisele vaatamata jne. Algsel istutatud puud peavad metsistumise kirjapanekuks andma generatiivset või vegetatiivset järelkasvu. Kahtlused taime päritolu osas tuleb samuti kirja panna.
    Tundmatud, raskesti määratavad, muidu huvipakkuvad jne taimed tuleb alati kaasa korjata ning õhtul määrata ja/või herbariseerida. Kindlasti tuleb kaasa koguda sama perekonna eritunnuselisi isendeid (nt. koldrohtudel punaste ja rohekate õietuppedega, lidus- ja haralikarvaste vartega jne). Rõhutagem, et mikroliike maksab herbariseerida igast ruudust – pole kasu märkmetest "kahvatute õitega koldrohi, nagu eelmises ruudus". Tundmatute taimede määramiseks on paremad võimalused ühistel välitöödel.
    Taimede määramisel on hea kasutada lisaks "Eesti taimede määrajale" (2010) mõnda naaberpiirkondade kohta käivat käsiraamatut, nt. Mossbergi põhjamaade floorat, Soome Retkeilykasviot, Tzveljovi Loode-Venemaa taimemäärajat jne. Eesti taimede määrajas puuduvad mitmedki meil leitud taksonid ning pealegi pole alust arvata, et taimestiku liigiline mitmekesisus piirdub vaid „Eesti taimede määraja“ liiginimekirjaga.
    Tasub meeles pidada, et loendusleht täidetakse atlaseruudu ühe piirkonna kohta ning seetõttu ei pea ega saagi loendusleht kajastada ruudu kogu liigilist mitmekesisust. See kehtib eelkõige muude välitööde käigus täidetud loenduslehtede kohta. Loenduslehti ära andes pole põhjust häbeneda kirja pandud liikide vähest hulka – nende seas võivad olla just need liigid, kes senini on atlaseruudust jäänud leidmata. Kokkuleppel atlase toimkonnaga on võimalikud palgatöö arvestamisel ka erisused (nt loenduslehtedel on peamiselt vaid veetaimed või käpalised jne).


    3. Loenduslehe täitmine

    Loenduslehe täitmist tuleb alustada ruudu numbri kirjutamisest loenduslehe esikülje ülemisse serva. Tagaküljele pange kindlasti kirja välitööde alguspunkti koordinaat, kes, millal ja kus vaatles ning millistes kasvukohatüüpides. Piisab kasvukoha tüübirühmade täpsusest, nt. madalsoo, sürjamets, aruniit jne. Koordinaatidega andmeid on võimalik jooksvalt kaardile kanda ja saada aimu töö edenemisest. Hea näide on ruudud, mis sisaldavad saari ja mandriosa – punkt annab kohe selguse, kus käidi. Kui ruudu piiresse jääb väikesaari või saarte osi, siis nende kohta tehakse kindlasti eraldi liiginimekirjad.


    Kui loenduslehte täidetakse muude välitööde käigus sama ruudu piires mitmest kohast, on asukohaga sidumiseks soovitav loenduslehele märkida kõikide uuritud niidulappide, soode või metsaeraldiste keskpunktid; muidugi ka aladelt leitud tähelepanu väärivate taimeliikide leiukohtade koordinaadid.
    Loenduslehe pöördele ja kui see täis saab, siis eraldi paberilehtedele kirjutatakse ka tähelepanuväärivate taimede koordinaadid ja andmed, kommentaarid leiuandmete juurde jne. Eraldi paberilehtedele tuleb esimese asjana märkida kuupäev, ruudu number, samuti lisalehe number ja välitöötegija nimi/initsiaalid.
    Loenduslehele märgitava taksoni nimi tõmmatakse kirjutusvahendi abil ühe joonega läbi, mitte ei kriipsutata mitme joonega läbi ega joonita alla. Kui nimetus märgiti ekslikult, siis kirjutatakse joone taha „EI” (mitte ei püüta joont maha tõmmata).
    Kui ruutu külastatakse järgmistel päevadel uuesti ja/või samal päeval täiesti erinevast suunast (st peab kontrollima paljude liikide märkimist), tuleks alustada uut loenduslehte, mitte täiendada vana. Juba täidetud loenduslehti uuesti välja üldjuhul kaasa ei võeta, need jäetakse autosse või ööbimiskohta. Nii saavad andmed täpsemad, vajadusel on võimalik täpsustada liigi leiukohta ning väheneb ka oht, et juba täidetud loendusleht läheb väljas kaotsi, saab vihma käes kannatada, vettib vms. Ajakulu uue loenduslehe alustamisel on ligikaudu sama kui vana lehe andmete kontrollimine.
    Loenduslehel märgitakse üksnes need taksonid, keda tegelikult looduses just sellel välitööpäeval nähti. Kui uurijal on mälestusi kunagi selles piirkonnas nähtud taimedest, siis need tuleks lisada võimalikult täpsete leiuandmete ja -aegadega eraldi loenduslehtedel või eraldi paberilehtedel.
    Kui väljas tuntakse taime vaid perekonnani, siis kogutakse määramist vajav taim kaasa. Taime näidis peab olema võimalikult paljude tunnustega ning taimi kogudes tuleb arvestada võimalusega, et kaasa toodud taimne mass kui huvipakkuv materjal talletatakse herbaariumis. Herbariseerimise kohta tuleb eraldi juhendmaterjal.
    Mõnedel juhtudel võib väljas loenduslehele märkida ka ainult perekonna (Alchemilla, Callitriche, Lotus jmt), need on loenduslehel kirjas ka perekonnana. Kuid ka sellistel juhtudel tuleb täpsustamiseks taimi kaasa koguda. Üldjuhul pole aga loenduslehele ainult perekonna märkimisel mõtet, sest atlases selliseid puudulikke andmeid kasutada ei saa.
    Välitööandmed tuleb välitöötegijal endal sisestada selleks loodud sisestusliidese abil; selle kasutamise kohta tuleb täpsem juhend. Andmete sisestamisele vaatamata tuleb säilitada ka välitööpaberid ning soovitavalt anda need PKÜ kontorisse hoiule, eriti kui endal neid hiljem vaja ei lähe.


    4. Loenduslehe värvide tähendus

    Loenduslehel on kirjas suurem osa Eesti pärismaise floora ning sagedamatest naturaliseerunud ja metsistuvatest taksonitest. Välja on jäetud mikroliigid, keda väljas nagunii täie kindlusega ei määrata, ning haruldased, seni vaid mõne leiukohaga esindatud taksonid. Välitööde hõlbustamiseks on kaitstavate ja muude tähelepanu vajavate liikide lühendid värvilised.


    Loenduslehega koos antakse välitöötegijale Exceli fail lühendite seletustega. Selles on kirjas loenduslehel kasutatud lühend, taimeliigi ladinakeelne ja eestikeelne nimetus, kaitsekategooria ning märkused herbariseerimisvajaduste, pildistamise jms kohta.
    Punane: 1.–2. kaitsekategooria liigid. Kindlasti tuleb määrata koordinaadid ja ohtrus, soovitav on herbariseerida varem teadmata leiukohtadest. Paljude liikide puhul piisab koordinaatidest või tõestuseks fotost, ent osa liikide puhul tuleks kindlasti koguda tõendmaterjali (nt. Cerastium pumilum, Sagina maritima jt).
    Purpurne – 3. kaitsekategooria liigid. Soovitav on määrata koordinaadid ja ohtrus, samuti näidised herbariseerida.
    Sinised – haruldasemad, naturaliseeruvad, raskesti määratavad jm tähelepanu vajavad liigid. Kui vähegi võimalik, tuleb taimi herbariseerida.
    Mustad – kõik ülejäänud, tavalisemad liigid, kelle puhul piisab ruudu või kirjeldatava ala täpsusest. Kui aega ja tahtmist, võib muidugi ka neid taimi herbariseerida, eriti juhul, kui taim on millegi tõttu tähelepanu äratanud.
    Kui liiki pole blanketil kirjas, tuleks selline taim üldjuhul herbaariumi jaoks kaasa korjata.


    5. Koordinaatide määramine

    Haruldasematel, ohustatutel, raskesti määratavatel jne. taimedel tuleb määrata koordinaadid. Sellised liigid on loenduslehel tehtud värviliseks, mis muidugi ei tähenda, et teiste liikide koordinaate ei võiks määrata või taimi herbariseerida. Samuti tasub tähelepanu pöörata taimedele, kes pealtnäha kasvavad "vales" kohas – lubjalembesed liigid Lõuna- või Ida-Eestis, rabades jne., leiukohad Eesti põhilisest levikualast kaugel (nt eesti soojumikas Värskas või hanevits Viidumäe allikasoos jne).


    Võib juhtuda, et värvilisena märgitud liike on uurimisalal nii ohtralt, et koordinaatide võtmine võtab võhmale. Sel juhul tuleks teha valik: alati tuleb koordinaadid (ja ohtrus) määrata herbariseeritavatel taimedel ning punasena märgitud liikidel, st. 1. ja 2. kaitsekategooria taimedel. Teistel värvilisena märgitud taksonitel peaks olema kirjas vähemalt üks leiukoht: esimesena märgatud leiukoha koordinaadid, suurema populatsiooni koordinaadid vms.
    Kahtlemata on soovitatav määrata ka kõikide kolmanda kaitsekategooria taimede leiukohtade koordinaadid (koos ohtrustega), kusjuures märkmetes võib leiukohta piiritleda laialt (nt kuradi-sõrmkäpp hõredalt kõikjal siirdesoovööndis; niidu-asparhernes rannaniidul kõikjal hõredalt jne).
    Koordinaatide määramisel tuleb arvestada ka piirkondlikke eripärasid. Näiteks kolmeõiene madar (Galium triflorum) on Kirde-Eestis suhteliselt tavaline ning seal iga taime koordinaatide määramine pole kuigi tähtis. Kuid sama liik näiteks Saaremaal või Loode-Eestis on kindlasti erilist tähelepanu väärt. Samuti on suurem väärtus 3. kategooria liigi leiukoha kirjapanekul linnamaastikul võrreldes taimele iseloomulike leiukohtadega.
    Koordinaatide ja ohtruse määramine looduses on samasugune nagu kaitstavate taimede inventeerimisel või leiuandmete edastamisel EELISele. Minimaalselt peavad olema märgitud koordinaadid, vaatluskuupäev, vaatleja nimi, taimeliigi nimetus ja ligikaudne ohtrus. Ohtrushinnangu andmisel ei pea taimede loendamisega üle pingutama, piisav täpsus on näiteks: >5 gen., 20 m raadiuses, 50–100 taime, kogu kasvukohatüübi piires hõredalt jne. Väga soovitav on lisada ka muid andmeid, mida nõutakse EELISe andmeedastusvormis, ning kui aega ja tahtmist, võib eeskätt haruldastel liikidel arvukust ka täpsemalt määratleda.
    Koordinaadid peavad olema kraad-koma kujul. Koordinaadid on soovitatav salvestada ka GPSi punktidena, aga kindlasti peavad loenduslehe taga ja lisalehtedel olema koordinaadid ka kirjutatud (need võib lisada tubaselt näiteks välitööpäeva õhtul või lähematel päevadel), sest seos märgitud punktide ja GPSis salvestatud koordinaatide vahel võib aja jooksul kergesti kaotsi minna.


    6. Välitöövarustus

    Vajalik välitöövarustus oluliselt ei erine teiste botaaniliste välitööde omast, ent igaks juhuks mainime seda siinkohal veelkord.


    Kirjutusvahendid – sobib tavaline pastakas, mis märjaks saades laiali ei lähe, harilik pliiats (keskmise kõvadusega) või vildikad, mis on veekindlad ja mille tint ei lähe paberist läbi. Kindlasti peab kirjutusvahendeid kaasas olema mitu, sest need kipuvad kaduma ja tühjaks saama. Loenduslehti ja muid välitöömärkmeid ei tohi hoida nädalate kaupa päikesevalguses – see võib kaasa tuua kirja pleekimise või kustumise.
    GPS-seade koordinaatide võtmiseks ja oma asukoha määramiseks. Soovitav on lisaks Eesti kaardile GPSis omada ka atlase ruutude piire. Oluline on rõhutada, et igal välitöölisel peab olema GPS-seade, selleta on lepinguliste välitööde tegemine võimatu. Alati on vaja kaasa võtta GPSi jaoks tagavagaakud ning ei maksa unustada ka akulaadijat.
    Luup 12–20 x suurendusega (soovitavalt 20 x), et juba väljas võimalikke mikroliike jm mikrotunnustega taksoneid eristada.
    Kirjutusalus – kahe poolega, et vihma ja märja kõrgrohustu/põõsastiku korral loenduslehti niiskuse eest kaitsta. Kirjutusaluse vahel peaks olema tarvilikul määral loenduslehti, mustandipaberit ja välitöökaarte. Kirjutusalusel peab olema kirjas uurija kontakttelefon ja e-posti aadress juhuks, kui kaotsiläinud kirjutusaluse leidja tahaks seda tagastada.
    Loenduslehed ja mustandipaber, kuhu saab märkida koordinaate jm tähelepanekuid. Soovitav on täidetud loenduslehed jm täis kirjutatud paberid panna koheselt pärast välitöökäiku seljakotti või autosse, et vähendada võimalust lehtede kadumiseks, märgumiseks jne.
    Välitöökaardid uuritava piirkonna kohta. Põhimõtteliselt aitab ka GPSi kaardist ja ruudu piiridest, ent põhikaart on looduses liikumisel kindlasti oluliseks täienduseks GPSi kaardile.
    Nuga taimede herbariseerimiseks – piisab tugevast taskunoast, ei pea taimede kättesaamiseks tingimata kühvlit või sapöörilabidat kaasa võtma. Hästi sobib ka tugevam istutuskühvel või aednikele pakutav võilillede juurija.
    Plastkotid taimede kogumiseks, mitmesuguses suuruses – nii suuremaid kui ka väiksemaid. Suvel, mil taimedel enamasti pole pudenevaid seemneid, võib väljas koguda eri liikidest taimi samasse kilekotti. Suvel võib olla isegi parem variant rohkem taimi ühte kilekotti koguda kui kõiki proove eraldi kilekottidesse paigutada, sest taimed närtsivad hulgi koos aeglasemalt. Sügisperioodil tuleks kasutada aga eelkõige väikeseid kilekotte ning eri leiud koguda eri kilekottidesse, et taime pudised (pudenevad osised) jääksid õige eksemplari juurde.
    Herbariseerimisvarustus – taimeraamid, ajalehed jms ööbimiskohas või autos. Herbariseerimist tutvustatakse pikemalt eraldi juhises.
    Taimemäärajad. Soovitav on lisaks "Eesti taimede määraja" viimasele, punasekaanelisele väljaandele (2010) omada autos või ööbimiskohas ka naabermaade kohta käivat botaanilist kirjandust.
    Töövahendid veetaimede uurimiseks – mootorpaat, pootshaak, kalamehekummikud, akvalang, sukeldujad, laevnikud jne.
    Arvuti õhtul välitöö- ja taimede leiuandmete sisestamiseks. Andmete edastamiseks on vajalik ka interneti olemasolu.
    Fotoaparaat kaitstavate taimede jäädvustamiseks. Soovitavalt peaks kasutatav kaamera lisama foto faili EXIF-infosse koordinaadid.
    Binokkel raskesti ligipääsetavate kohtade taimestiku uurimiseks, ulatuslikel lagealadel marsruudi kavandamiseks jne. Binokliga on hea vaadelda ületamatu veetakistuse teist kallast või ligipääsmatuid saarekesi, aiaga piiratud ligipääsmatuid kohti jne.
    Välitöö tegijad saavad enne välitöid kaasa mapi, milles on koopiad kaitstavate taimede korjamise loast ja liikumispiiranguga kaitsealadel liikumise loast; tõendi PKÜ-s atlase välitöölisena töötamise kohta; auto aknale jäetava infolehe; välitöökaardid ja loenduslehed. Muud välitöövarustust saab kaasa kokkuleppel atlase toimkonnaga.


    7. Atlase välitööde tegevused ja ajakava



    Eeltööd seisnevad välitöökaartide tegemises. Tuleb lähtuda ajaliselt ja ruumiliselt ökonoomsest logistikast, et atlase ruudu eri taimekooslustest saada võimalikult väheste autosõitudega terviklik pilt. Eeltööd kestavad 2015. a. jaanuarist maini ning samuti 2016. aasta algul, lähtudes 2015. a. kogemustest ja varasemate välitöödega tehtud ruutudest.
    Välitööd kestavad 2015. ja 2016. aastal aprillist oktoobrini. Lisaks atlase välitöödele kogutakse ruudunimestikke ja leiuandmeid ka muude välitööde käigus ning n-ö juhuvaatlustena.
    Välitööd toimuvad kahestes rühmades, mis on oluline ohutustehnika ja andmete kvaliteedi tagamiseks: kahekaupa liikumine annab võimaluse omavahel konsulteerida ning ka taimede märkamine on tunduvalt parem. Soovi korral võib kaasas käia ka rohkem välitöötegijaid, ent rohkem kui neljakesi muutub välitööretk logistiliselt tülikaks ja liikumispiirangutega kaitsealadel on lubatud liikuda korraga kuni kolmekesi. Soovitavalt tehakse välitöid mingisuguses piirkonnas korraga paljude rühmadega ning sel juhul on suurepärased võimalused õhtul pärast välitöid määrata tundmatuks jäänud taimi ja arutleda väljas kogetud muljete ja probleemide üle.
    Kahekesi välitöid tehes on mõlemal kirjutusalused, aga loenduslehte täidab vaid üks uurijatest. Teise välitöölise ülesandeks on eelkõige koordinaatide määramine ja kirjapanek eraldi lehtedele ning seni leidmata taimenimede ütlemine. Iga loenduslehele märgitava taime nimi tuleb valjusti hääldada, nii saavad mõlemad välitöölised jälgida, et kõik leitud taimeliigid kirja saaksid. Uurijad võiksid käia näiteks üksteisest paarikümne meetri kaugusel, et taimenimede hõiked oleksid veel kuuldavad. Niiviisi saab korraga liikudes suuremat pindala katta. Täpsem tööjaotus kujuneb välja välitöid tehes.
    Järeltööd seisnevad andmete sisestamises ja kontrollis ning välitöödel kogutud taimede määramises. Andmed sisestatakse PlutoFi andmebaasi juurde loodava kasutajaliidese abil. Välitööandmed sisestavad andmebaasi välitööde tegijad ise. Taimehuviliste juhuvaatlused sisestatakse loodusvaatluste andmebaasi.
    Kontroll seisneb eelkõige levikuandmete täpsustamises. Välitöö tegijatelt tuleb üle küsida kahtlust äratavad põhilevilast eemal asuvad leiukohad, tähelepanu äratavad taksonid jne. Järeltööd algavad juba välitööde ajal ning kestavad projekti lõpuni. Andmete kontrollimisega tegelevad atlase toimkonna liikmed ja nende poolt volitatud isikud.


    8. Atlase projektijuhid ja välitööde tegijad

    Taimede uue levikuatlase projektijuht on Toomas Kukk, kes ühtlasi korraldab taimeõpet ja määrab taimi ning võtab vastu välitöödel kogutud herbaariumi. Atlase toimkonda kuulvad Thea Kull (välitööde korraldamine, sisestusliidese testimine), Ott Luuk (IT arendus, GPSid jms), Meeli Mesipuu (personalijuht, töölepingute sõlmimine, tööajatabelite täitmise jälgimine jne) ja Peedu Saar (eeltööd ja välitöökaardid).


    Atlase andmestikku saavad oluliselt täiendada kõik taimehuvilised, sisestades omi tähelepanekuid loodusvaatluste andmebaasi või saates neid atlase projektijuhtidele. Eriti oluline on see kergesti äratuntavate kevadtaimede (käopäkk, metsistunud sibullilled jne) leviku kaardistamisel, aga ka teiste silmapaistvamate ja kergemini äratuntavate taimeliikide puhul. Loodetavasti täieneb atlas kahel järgneval aastal ka muude välitööde käigus.
    Välitöödel töölepinguga osalemise eeldused on taimede hea tundmine ning välitöövalmidus. Töötasu välitööde eest makstakse PKÜ ja välitöölise vahel sõlmitud tähtajalise töölepinguga. Minimaalne töökoormus lepingulisel välitöölisel on 10 atlasenimekirja kuus (arvestuslikult 5 välitööpäeva), mille eest brutopalk on 485 eurot (netopalk 374 eurot). Kui välitöid tehakse kuus rohkem, on võimalik kohe alguses sõlmida tööleping suuremale palgasummale või iga kuu lõpus arvestada rohkem tehtud töö eest lisatasu. FIE või OÜ arvetega töötasu saamine pole võimalik. Töötamisega seonduv lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel.


    9. Atlase välitööde väljund

    Atlase välitööde KIKi projekti lõpptulemus on taimede levikuatlase välitööde tulemusel tehtud taksonite digitaalsed levikukaardid aastatest 2014–2016, mida on võimalik vaadata ja kasutada interneti (PlutoF-i ja loodusvaatluste andmebaas) vahendusel. Välitöökaardid kajastavad vaid välitöödel kogutud andmestikku. Kaartide täiendamine andmebaaside jm andmestikuga algab atlase koostamise järgmises etapis.


    Välitöödel kogutud herbaarmaterjal korrastatakse herbaariumiks ja liidetakse EMÜ PKI Eesti herbaariumisse, kui välitöötegija pole valinud teisiti (nt TÜ või Eesti loodusmuuseumi herbaariumi kasuks).


    10. Kirjandus

    Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.



    Kukk, Toomas 2015. Uue taimeatlase välitööd on alanud. – Eesti Loodus 66 (3): 25–27.


    Download 49.06 Kb.

    Bosh sahifa
    Aloqalar

        Bosh sahifa


    Eesti soontaimede uus levikuatlas

    Download 49.06 Kb.