3.1.2. Haudumine
Haudumine oli külaelus sagedaseks probleemiks, mida enamasti raviti koduste vahendite ja teadmiste abil ning rahvaarsti poole pöörduti alles siis, kui tavapärased meetodid tulemusi ei andnud. Kõige sagedamini esines haudumist imikutel, kuna nad oli väga tihedalt mässitud ning emadel polnud tihti piisavalt aega, et tihti mähkmeid vahetada.
Baer on oma doktoriväitekirjas maininud, et laste eest hoolitsetakse liiga vähe, sest inimesed on räpased ja ei oskagi seetõttu ka oma järglaste eest paremini hoolt kanda. Samuti ütleb ta kevadel sündinud laste kohta järgmist:“…kui ta on sündinud kevadisel ajal, võtab ema ta peagi rasketele suvistele töödele kaasa ja siis lamab ta kogu päeva kehvalt kaltsudesse mähituna ning on ilmastiku mõju vastu vähe kaitstud.” Seda peab ta ka tõsisemate hädade ja paljude väikelaste surma põhjuseks, kuigi tõdeb, et eestlased ise seda ei mõista. Mingil määral on Baeril kindlasti õigus, sest väikelaps ei saa liigutamisega oma olemist mugavamaks teha ja suvel ei olnud emal piisavalt aega, et ise pidevalt lapse heaolu eest hoolitseda. (Baer 1976: 31)
Eriti suur oli haudumise esinemissagedus suvel, kui inimesed rohkem higistasid ja tööd oli palju ning polnud võimalik enda või lapse hügieeni eest piisavalt hoolitseda. Täiskasvanutest vaevas see häda eelkõige naisi ja sagedamini läksid hauduma varbavahed, kuid ohus olid ka kaenlaalused ja muud niisked kohad. Kuna haudumise põhjus oli inimestele ilmselge, ei ole sellega seoses räägitud maagilistest tekkepõhjustest, mistõttu ka selle ravimine on läbinisti ratsionaalne.3
Haudumine on üks vähestest probleemidest, mille puhul on oluline ka kartuli ennetav toime – nimelt kasutati kartulitärklist laste nahavoltide haudumise ärahoidmiseks, nii nagu tänapäeval kasutatakse vastavat puudrit (ERA II 203, 393 (39) < Otepää, Vastse-Otepää v.).
Ka siis, kui mõni koht juba oli hauduma läinud, kasutati raviks eelkõige kartulitärklist, mis aitas nahka kuivatada(ERA II 203, 393 (39) < Otepää, Vastse-Otepää v.). Varvaste haudumise puhul pandi esmalt tärklist varvaste vahele ja seejärel mässiti umber varvaste linane riie, nii et kõik varbad olid üksteisest eraldatud (ERA II 196, 44/5 (621) < Laikse, Laius-Täjkvere v.).
On teada, et mõnel juhul kasutati varvaste haudumise puhul raviks kartulikaabet (RKM II 17, 192 (33) < Tõstamaa khk. Lepaspea k.), kuid see on pigem erand kui reegel. Ilmselt oli kartulitärklis kui kuivem ja oma konsistentsi tõttu kergemini kasutatav vahend aja jooksul osutunud tõhusamaks, mistõttu seda ka rohkem kasutati.
Antud alapeatüki pealkiri tuleneb sellest, et põletushaavade kohta on tunduvalt rohkem seoseid. Siiski oli kartul universaalne abivahend kõigi vigastuste puhul. Kuna arhiiviteadetes on eristatud lihtsalt haavu, mis võivad olla mädased, ja haavu, milles on viha (st väiksemaid mädaseid haavu ja vigastusi), räägitakse vihast eraldi alapeatükis.
Eelistatuimaks ravivahendiks on kartulikaabe. Seda peeti tõhusaks nii põletushaavade puhul (E 11973 (5) < Hallistu, Kaarli) kui ka lihtsalt mädanema läinud haavade puhul. Kui põletushaavade puhul täpset ravitsemisviisi alati märgitud pole, siis mädaste haavade kohta on ühes teates kirjutatud veidi pikemalt:”Mädahaavule pannakse kartulikaabet kahe linase riide vahel. P.S. Vanaeit näris võileiva peenikeseks puruks, mis pandi mädahaavale närtsu seis, et mäda rutem välja tuleks.” (ERA II 193, 619 (18) < Põltsamaa, Kurista v.)
Kartulikaape kasutamise kohta on küllaltki palju informatsiooni. Ilmselt on see arstimisviis olnud tuntud üle Eesti, sest teateid on nii Põhja-Eestist, näiteks Tallinnast (E 56672 (96) < Tallinna), kui ka Lõuna- Eestist, näiteks Viljandimaalt (382 (27) < Karuse, Kunila k < Viljandi, Uue-Võidu). Seega võib öelda, et kartulikaabe polnud tuntud ainult maainimeste seas, vaid selle kasulikusesse uskusid ka linnainimesed.
Kui tegu oli suurema vigastusega ning verejooks peatuda ei tahtnud, oli samuti kartulist abi:” Kui ära raiutud või lõigatud kohta verejooksust kinni ei saanud, siis pandi „ämma tussu”4 või „ämbliku võrku” peale” (H II, 84, 812 (1) < Torma, Avinurme)
Mõnedel harvadel juhtudel on raviks kasutatud ka kartulijahu ehk tärklist (RKM II 135, 185 (6) < Hargla), kuid vastavasisulisi teateid on väga vähe ja on ilmselge, et põhiliseks ravivahendiks see siiski ei olnud.
|
