1.1. Kooli- ja rahvameditsiin
Käesolevas uurimuses on senisest traditsioonist lähtuvalt eristatud akadeemilist ehk koolimeditsiini (ingl. k. school medicine) ja rahvameditsiini (ingl. k. folk medicine). Koolimeditsiin tähistab ravivõtteid, mis tuginevad teaduslikele katsetele, eeldavad vastavat kõrgharidust ning on antud hetkel lääne kultuuris sotsiaalselt aktsepteeritumas positsioonis. Mõiste rahvameditsiin võttis 19. sajandi lõpus kasutusele William George Black, kes defineeris seda kui “…midagi, mis hõlmab endas nõiasõnu, loitse ja neid harjumusi, mis seostuvad tervise säilitamisega või haiguse raviga, mida kasutasid ja kasutavad ebausklikumad ja vanamoelisemad inimesed.” Seega tähistas rahvameditsiin algselt eelkõige irratsionaalseid ja maagilisi ravimeetodeid. Aja jooksul on folkloori mõiste avardunud ja see mõjutab ka lähenemist rahvameditsiinile – saksa etnoloogia sõnaraamatu kohaselt hõlmab rahvameditsiin eneses kõiki rahva seas levinud toiminguid, mida sooritatakse haige tervisliku seisundi parandamise eesmärgil. (Tupits 2008: 253)
Ameerika folkloorientsüklopeedias on rahvameditsiini defineerimisel rõhutatud seda, et erinevalt akadeemilisest meditsiinist tugineb rahvameditsiin eelkõige suulisele pärimusele. Selles teoses on rahvameditsiin jagatud kolmeks – kodused ravimeetodid (kodustest vahenditest valmistatud ravimite kasutamine, näiteks soolvesi või meega segatud viin), herbalism ehk taimeravi (ja ülejäänud loodusravi meetodid) ning maagiline meditsiin. Viimase all mõistetakse rahvameditsiiniharu, mis tugineb eelkõige kontaktmaagiale ja homoöpaatiale – ka kartulitega seotud ravitsemise juures mängib see lisaks taimeravile väga olulist rolli. (Kirkland 1996: 468-469)
David J. Hufford on rahvameditsiinist rääkides rõhutanud ka seda, et rahvameditsiin on väga tugevas seoses kogu ümbritseva kultuuriga. Igas kultuuris on terve hulk dogmasid, uskumusi ja kirjutamata reegleid, millest inimesed oma igapäevaelus juhinduvad. Kuna rahvameditsiin on kogu kultuuritaustaga tihedalt seotud, mõistab tüüpiline pärimusekandja üpris hästi kasutatavate ravimeetodite tagamaid, samas kui koolimeditsiini puhul võib patsiendile tema ümber toimuv tihti arusaamatuks jääda. See võib viia ka selleni, et rahvaarst, kes teab vähem fakte kui mõni tema ametivend, on neist oma töös siiski üle, sest mõistab üldpilti paremini ja/või suudab haigetele toimuvat paremini selgitada. See on ka üheks põhjuseks, miks rahvameditsiini puhul on usk ravimeetodite toimimisse väga oluline – patsienti ei ravi ainult konkreetsed ravimid, vaid kogu teda ümbritsev uskumuste süsteem mängib selles oma rolli. (Hufford 1986: 307-308)
Don Yoder on juhtinud tähelepanu ka sellele, et kuigi inimesed kipuvad seda unustama, on rahvameditsiin väga tihedalt seotud ka akadeemilise meditsiiniga. Näiteks kasutatakse rahvameditsiinis paljusid varasemal ajal akadeemilises meditsiinis kehtinud “tõdesid”, millest enamuse hilisemad katsed ümber on lükanud – näiteks käekirja või inimese kehaosade suuruse põhjal iseloomu määramine jne. Samuti kuuluvad rahvameditsiini hulka mõned akadeemilise meditsiini vähemtunnustatud harud (nn alternatiivmeditsiin). (Yoder 1972: 191)
Seega võib öelda, et rahvameditsiin põhineb perekonna või konkreetse paikkonna pärimusel, empiirilisel kogemusel või üleloomulikul ilmutusel. See on sünkreetilise rahvausundi ja rahvapärimuse osa, mis sisaldab nii muinasajale omaseid usundilisi arusaamu (sõnamaagia, loitsimised jms), kristliku traditsiooni (piiblimotiive, pühitsetud vee kasutamist jne), kui ka koolimeditsiini ja tänapäevase kultuuri elemente.
Nagu eelpool mainitud, liigitatakse rahvameditsiini alla ka tänapäeva alternatiivmeditsiin, mida lääne meedikud eriti ei tunnusta – nõelravi, tšaktrate avamine jms. See nimetus on mõnevõrra tinglik, kui arvestada seda, et suur osa selles tugineb samuti teaduslikele katsetustele ning osades ülikoolides on võimalik neile erialadele spetsialiseeruda (näiteks Hiinas on nõelravi akadeemiliselt tunnustatud), kuid siin on lähtutud üldistest kultuurilistest tõekspidamistest ning praegusel hetkel ei ole lääne kultuuris alternatiivmeditsiin akadeemiliselt tunnustatud.
Suhtumine, et alternatiiv- ja rahvameditsiin on midagi kehvemat, on Euroopas ja USAs üldlevinud ning neile viidatakse tihti kui millelegi mittetõsiseltvõetavale. Et eristada õppinud meedikut rahvameditsiini praktiseerijast, nimetatakse viimast (lähtudes sõnast rahvameditsiin) rahvaarstiks. See, et koolimeditsiin on rahvameditsiinile vastandatud, on omane pea kõigile arenenud kultuuridele, kuid etteruttavalt võib öelda, et vähemalt kartulite kasulikkusesse usuvad nii akadeemiline kui rahvameditsiin, kuigi selle tarvitamisviiside osas püsivad siiski teatud erimeelsused.
Üldlevinud hoiakutest hoolimata oleks naiivne arvata, et rahvameditsiin on midagi algelist ja küündimatut. Inimeste ravimine eeldab taimede väga põhjalikku tundmist, mis võib olla isegi põhjalikum, kui tänapäeva tunnustatud teaduse poolt pakutav. Samuti ei suuda teadus ka tänapäeval alati kõike looduses esinevat selgitada. Näiteks vahendab ajakirjanik Raili Valk, et Rootsi teadlaste arvamust, et küüslaugu raviomadustel ei ole mitte mingit teaduslikku alust, ja selleks, et küüslauk avaldaks reaalset mõju meie organismile, tuleks küüslauku tarbida väga suurtes kogustes. See avastus aga ei tähenda, et tavainimese jaoks küüslaugu raviomadused kuidagi väheneksid – kuigi koolimeditsiini üks suurimaid plusse seisnebki muidugi selles, et kõike seletamatut on võimalik põhjendada platseeboefektiga. Seega on rahva- ja koolimeditsiin küll väga erinevad, kuid ei saa väita, et üks teisest kahtlemata parem oleks. (Valk 2008)
Rahvaarst ei ole loomulikult päris sama, mis šamaan, kuid kuna mõlemate funktsiooniks on inimeste ravimine, võib nende vahel teatavaid paralleele tõmmata. Samuti kaasneb mõlema rolliga kahtlemata teatav usuline autoriteet. Juha Pentikäinen on Lauri Honkoga kahasse kirjutatud raamatus „Kultuuriantropoloogia“ avaldanud arvamust, et kuna ühiskonnas on sotsiaalseid rolle, mis on olulisemad kui teised, põhjustab see paratamatult staatusevahesid. (Honko, Pentikäinen 1997: 86-88)
Seega võib eeldada, et rahvaarst, kui külaühiskonna ainuke tervendaja ning enamasti lisaks ka olulisim pärimusekandja, on ka usuline autoriteet – eriti kuna tervendamist seostatakse enamasti ka teispoolsusega suhtlemisega. Samuti saab pärimusega otseselt või kaudselt seotud kriisisituatsioonides (näiteks mõne nakkushaiguse puhangu, enesetapu või kellegi ootamatu surma puhul) ilmselt just temast rühma vaimne juht. Oma rolli mängib ka see, et usutakse, et rahvaarst suudab kindlaks teha haiguse põhjuse – mis on tihti rahvaarsti poole pöördumise olulisim aspekt, kuna rahvakultuuris on levinud arvamus, et alles teadmine haiguse päritolu kohta teeb võimalikuks haige tervendamise. Seega on rahvaarsti eriline staatus ilmselge ning võimalikud välised märgid (kummaline välimus, ebaharilik elukoht jms) vaid rõhutavad seda.
Yoder läheb veelgi kaugemale, öeldes, et mõnes mõttes ravib rahvaarst mitte ainult haiget, vaid tervet kogukonda. Patsiendi haigus ei mõjuta ainult teda ennast, vaid traditsioonilises ühiskonnas tähendab see ka seda, et mingiks ajaperioodiks on kaotatud paar töökäsi, mis mõjutab tugevasti kogu kogukonda. Seetõttu ohustab inimese haigestumine kogu tavapärast elukorraldust ja patsiendi tervenemine (isegi, kui see pole jääv) aitab taastada inimeste rahu, vähendada nende hirmu haiguse ees ja kogukonda taas ühtseks tervikuks liita. Seega võib väita, et koolimeditsiini ja rahvameditsiini vaheliseks suureks erinevuseks on ka see, et kui akadeemilise meditsiini ravitseja on lihtsalt arst, siis rahvaarstil on lisaks ravimisele veel mitmeid muid kohustusi ja tema sotsiaalne positsioon erineb tunduvalt tavalise arsti omast. (Yoder 1972: 206)
Selle põhjal võib öelda, et rahvaarst oli eelkõige aktiivne pärimusetundja ja –kandja, kelle osaks ei olnud ainult haiguspõhjuste väljaselgitamine ja inimeste ravimine, vaid ta oli lisaks ka veterinaar, psühholoog, autoriteet mütoloogia ja rahvapärimuse vallas jne. Tavapäraselt pidasid rahvaarstid end alati religioosseteks inimesteks, mõned neist koguni niivõrd, et tuginesid oma töös jumalikele ilmutustele, pühakirjale jne, samuti ei olnud haruldane ristiusu elementide kasutamine. See tendents kehtib tänapäevani ja paljud tuntud ravitsejad (näiteks Laine Roht ehk Kaika Laine) keelduvad ristimata inimesi vastu võtmast. See pole siiski absoluutne reegel – on teada ka rahvaarste, kes just vastupidi, ristitud inimestega tegemist ei taha teha. Viimaste seast on tuntuimaks näiteks ilmselt Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, kes nimetab risti koguni surma ruuniks.
Nendest erinevustest tingituna on erinevad ka põhjused, miks inimesed otsustavad õppinud meediku või traditsioonilise rahvaarsti kasuks. Rahvameditsiinile on omane teatav haigusseletuste, raviviiside ja –vahendite irratsionaalsus, samas, kui koolimeditsiin tugineb ainult käegakatsutavatele sümptomitele, mille põhjal on võimalik haigele diagnoos määrata. Mida rohkem on rahvakultuuris säilinud mõne haigusseletuse müstiline taust, seda maagilisemad on ka selle haiguse ravimeetodid. Seetõttu külastab inimene, kelle füüsilist ja/või vaimset kõrvalekallet arstid diagnoosida suudavad, tänapäeval pigem õppinud meedikuid ja rahvaarsti juurde läheb pigem inimene, kes usub, et tema haigus ei allu ratsionaalsele loogikale või kes pole tänapäeva meditsiinist erinevatel põhjustel abi saanud. (Kõivupuu 2000b: 16-17)
Veel üheks põhjuseks, miks inimesed eelistavad rahvaarsti, on oskamatus oma haigusega toime tulla ja soov saada arstilt ka toetust ning mõistmist. Koolimeditsiin kipub olema kuiv ja kauge ning pakub haigele pahatihti ainult diagnoosi, retsepti ja konkreetset ravi, samas kui rahvaarstid on samal ajal ka psühholoogid ning oskavad inimesele ja ta perele toeks olla. Eriti raskete haigustega võib kaasneda sügav stress või oskamatus oma uue eluga kohaneda ning sellisel juhul on väga tähtis, et keegi aitaks haigel oma olukorraga leppida. (Kleinman 1988: 43)
Ameerika rahvameditsiinikäsitluses on välja toodud veel üks oluline põhjus, miks paljud inimesed selle kasuks otsustama peavad, mis kindlasti kehtib ka Eesti oludes – akadeemiline meditsiin on tihti tunduvalt kulukam kui rahvameditsiin. Paljud inimesed ei saa endale kalleid ravimeid lihtsalt lubada ning rahvapärased kodumaistest taimedest tehtud rohud on odavamad. (Kirkland 1996: 470)
Nagu juba mainitud, on rahvameditsiin väga tihedalt seotud kogu rahvakultuuriga. Seetõttu ei saa rääkida ühest ühtest rahvameditsiinist – erinevalt akadeemilisest meditsiinist, mis on küllaltki homogeenne (sest eksisteerida saab ainult üks õige vastus või mõned optimaalseimad lahendused), on rahvameditsiinil väga palju erinevaid tahke, sest rahvas koosneb väga paljudest erinevatest kultuurikandjatest, kes kõik oma teadmisi erinevalt tõlgendavad. See on tingitud ka sellest, et rahvameditsiin on edasi kandunud inimeselt inimesele ning kujunenud küllaltki isoleeritud tingimustes. (Sõukand 2003a: 109-110)
Eelkõige kehtib isoleerituse printsiip muidugi primitiivühiskondade kohta, kuid ka eestlasted on kultuurilis-ajaloolistel põhjustel vaimselt küllaltki eraldatud olnud – enne Eesti alade hõivamist sakslaste poolt, olid kontaktid kõrgkultuuriga väga harvad (kui üksikud misjonärid ja kaupmehed välja arvata) ning peale seda perioodi takistas kultuuridevahelisi ülekandeid keelebarjäär (eelkõige saksa kultuuri puhul) ja sunnismaisuse tõttu olid isegi kihelkondadevahelised kontaktid hõredad.
1.2. Haigusseisundi määratlus eesti rahvausundis
Haigusseisundit on määratletud mitmeti. Tänapäeval on suhtumine sellesse veidi rangem ja koolimeditsiini seisukohalt eriti lihtsaks tehtud – piisab mõnedest lihtsatest sümptomitest (temperatuur, mis ületab 36,6 kraadi Celsiuse järgi, kipitav kurk), et inimest haigeks nimetada. Rahvameditsiinis on aga olukord olnud veidi keerulisem.
Ühiskonnas on haigusseisundi määratlemisel olnud oluline äratundmine, et inimene on võimetu täitma on tavapäraseid rolle ja vajab abi. Sellises olukorras sõltub eelkõige üldlevinud tõekspidamistest, millisest hetkest alates peetakse inimest liiga nõrgaks, et oma kohustustega hakkama saada. Tänapäeval näiteks on üldlevinud arvamus, et kui inimene enam süüa ei taha, on midagi viltu. Sarnasele uskumusele viitavaid teateid on ka eelmisest ja üle-eelmisest sajandist, kuigi näiteks Karl Ernst von Baer märkis, et väljend “ta ei võta enam söökigi” tähendab enamasti seda, et inimene on minestanud ja polegi tegelikult söömiseks võimeline. (Baer 1976: 44)
Samuti on haigust tõlgendatud kui jumalast saadetud karistust, mis tähendab seda, et ainult haigusnähtudele suunatud ravivõtetest poleks olukorra lahendamisel abi, inimene peab muutma iseennast või muul viisil kõrgemale võimule meelepärane olema. Selline suhtumine on omane eelkõige keskajale, kuid ka Eestis valitses 19. sajandil uskumus, et kui ravitsemine ei aita, siis ei peagi see aitama ning inimene on määratud oma karistust kandma. (Kõivupuu 2000b: 11-12)
Arthur Kleinman on haigusseisundid jaganud kaheks – haiguseks (disease), mida iseloomustab diagnoositav füüsiline või vaimne viga inimese organismis ning mida seetõttu saab ravida koolimeditsiini meetoditega; ja tõveks ehk veaks (illness), mille põhitunnuseks on haige psühhosomaatiline ettekujutus haiguse olemasolust. See tähendab, et tõve puhul jääb koolimeditsiin haiguse diagnoosimisel hätta ja haiged pöörduvad eelkõige rahvaarsti poole. (Kleinman 1988: 3-8)
Bente Gullveig Alver ja Torunn Selberg on välja toonud kolm põhilist inimgruppi, kes rahvaarsti külastavad. Nendeks on:
· koolimeditsiini seisukohast parandamatult haiged patsiendid,
· meedikute poolt terveks tunnistatud inimesed, kes ise on siiski veendunud haiguse olemasolus,
· kroonilised ja/või pikaaegselt põdejad (Alver, Selberg 1984: 18)
Kõivupuu on neile kolmele punktile lisanud veel neljandagi – inimesed, kes on veendunud oma haiguspõhjuse irratsionaalsuses ja/või müstilisuses ning eelistavad seetõttu pöörduda spetsialisti poole, kes selles valdkonnas paremini orienteerub. (Kõivupuu 2000a: 78)
1.3. Levinuimad haiguspõhjused
Üheks olulisimaks aspektiks edukas raviprotsessis on pea igas kultuuris olnud haiguspõhjuste määratlemine. See iseloomustab tänapäeva koolimeditsiini, kus ravi ongi keskendunud haiguspõhjuste, mitte sümptomite, ravimisele, kuid ka enamustele primitiivrahvastele on omane tungiv soov leida seos haiguse tekitaja ja tagajärje vahel. Usutakse, et inimühiskonna arengutaseme tõustes suureneb ka huvi haiguste põhjuste ja sellest tulenevalt võimalike ravimeetodite vastu.
Renata Sõukand on Lauri Honkot vahendades välja toonud kolm põhjendust, miks haiguspõhjuste välja selgitamine niivõrd oluline on. Esiteks on ajaloolisest perspektiivist tegu traditsioonilise ravimise ideoloogilise sisuga, teiseks toimib üksikindiviidi seisukohalt selgitus omamoodi psühhoteraapiana, mis aitab haiget avatumaks muuta ning kolmandaks defineeritakse sotsiaalpsühholoogilisest perspektiivist lähtuvalt seletuse abil ravija, haige ja kogukonna roll asetleidvas situatsioonis. (Sõukand 2003a: 107)
See tähendab, et ravimine on seotud vanade uskumuste ja kommetega, mis rahvameditsiinis meieni on kandunud ja kuigi nüüdseks on neist alles kõigest fragmendid, on tunnetuslik ideoloogia siiski säilinud. Samuti aitab haigega võimalike haiguspõhjuste teemal vestlemine temaga paremat ja usalduslikumat kontakti saada, mis muuhulgas annab arstile võimaluse patsiendi eluviiside jms kohta suuremal hulgal infot koguda ja tekitab inimeses tunde, et arst on tema tervislikust seisundist ja tervenemisest isiklikult huvitatud. Inimene, kellel ei ole arstiga usalduslikku suhet, võib näiteks mõned faktid rääkimata jätta, sest peab neid või nendega seotud infot häbiväärseks või teab, et need on seotud reeglite rikkumisega. Lisaks määratletakse haiguspõhjuste abil inimeste sotsiaalsed rollid – kui inimene on oma haiguses ise süüdi, sest on rikkunud mõnd kirjutatud või kirjutamata normi, on ta käitunud valesti ja peab oma vigadest ka õppima.
19. sajandi inimestel ei olnud veel teadmisi geneetikast, bakteritest jms ning haigusi seostati eelkõige üleloomulike põhjustega ning ohtlikumad haigused (näiteks katk) olid tihti personifitseeritud, samuti on mitmeid probleeme või üleloomulikke nähtusi seletatud hingede rändamisega. Otseselt Eesti kohta küll andmed puuduvad, kuid üldiselt ongi kogu maailmas loodusrahvaste seas peetud kõige tavapärasemasteks haiguspõhjusteks müstiliste objektide sissetungi, hingekaotust, seestumist, mõne tabu rikkumist (millele uskumuse kohaselt peab järgnema ka karistus) või mõne inimese poolt sooritatud nõiakunsti.
Ka Baer on 1814. aastal kaitstud doktoritöös “Eestlaste endeemilised haigused” rõhutanud seda, et eestlastel puuduvad piisavad teadmised loodusest, et otsida haigustele põhjusi ümbritsevast ning seetõttu arvavad nad tihti, et haigus on jumala karistus, mõne nõia kätetöö või seotud mõne paigaga. Paljusid neist uskumustest pidas ta paganliku aja jäänukiteks, millest eestlastel oma madala kultuursuse tõttu on raske välja rabeleda. Baer pidas eestlasi (eriti mehi) üldse küllaltki madalateks inimesteks ning pidas ilmselgeks märgiks nende lihtsuse ja apluse kohta eelpool mainitud kommet siduda kõiki tervislikke seisundeid toiduga. (Baer 1976: 44)
Kuigi selle kohta, et Eestis oleks kunagi olnud traditsiooniline šamaanikultuur, ei ole mingeid teateid, on haiguspõhjustes siiski mõningaid sarnasusi. Näiteks on Põhja-Euraasia šamaanikultuuris levinuimaks haiguspõhjuseks hingekaotus, mis tähendab, et hing on mingil põhjusel kehast lahkunud ja kas sattunud mingil põhjusel võimsamate hingede meelevalda või ei suuda lihtsalt enam tagasiteed leida. Sel juhul peab šamaan samuti minema hingerännakule, et aidata hingel koju tulla. Tõved, mille saatjaks on surnud lähedased, on ka meie rahvausundis küllaltki olulisel kohal ja irdhinge kontseptsioon on üldtuntud. (Kõivupuu 2000b: 19-20)
Ainus vanem rahvameditsiinialane teos, mis käsitleb muuhulgas ka veidi Eesti materjali, on Ilmari Mannineni 20. sajandi alguses kirjutatud uurimus, mis on meie kurvastuseks keskendunud eelkõige Soome materjalile. Kuna eesti ja soome rahvakultuuris on aga palju seoseid, saab selle põhjal ehk siiski mingeid järeldusi teha. Nagu eesti rahvameditsiingi, sisaldab ka Mannineni kogutud materjal segu traditsioonilistest uskumustest ja tollal valitsevatest akadeemilistest meditsiini-arusaamadest. Kahjuks on Manninen keskendunud ainult demonoloogilistele haigustele ning kõik ratsionaalsed seletused täielikult kõrvale jätnud – tegelikkuses ei seleta loomulikult ka loodusrahvad haigusi alati üleloomulike põhjustega, vaid paljudele loodusrahvastele on omane ümbruskonna taimede ja nende raviomaduste väga põhjalik tundmine. Eesti ja soome rahvakultuur sisaldavad samuti palju ratsionaalseid elemente, eriti taimedega ravitsemise osas. Seega on tõenäoline, et Manninen keskenduski ainult müstilistele põhjendustele, andes sellega tollasest hetkeolukorrast veidi kallutatud ülevaate.
Manninen on haigused jaganud päritolu ja ilmumiskuju järgi. Päritolu järgi jagunevad need kaheksaks: surnutelt, maavaimudelt ja maast, metsavaimudelt ja metsast, veevaimudelt ja veest, tuulest, tulest, maja- ja saunavaimudelt või haigusdeemonitelt saadud haigused. Kaheksandaks lisanduvad sellesse nimekirja haigused, mida saadavad konkreetsed jumalad, samuti on Manninen siia punkti lisanud erinevatest põhjustest tingitud haigused. Ilmumiskuju järgi jagunevad haigused kolmeks: seestumine, välisjõu kallaletung ja nakkusrünnak. (Sõukand 2003a: 110)
Selles liigituses mõjub nakkusrünnak veidi kummalisena, sest see tundub olevat otseses seoses tänapäeva meditsiiniarusaamadega nakkustest ning on seega oma olemuselt täiesti ratsionaalne, samas kui kõik muu haigustega seostuv oli müstiline. Ilmselt on Mannin haiguste ilmumiskuju iseloomustamiseks kasutanud talle omaseid akadeemilise meditsiini väljendeid, mida tavainimesed ise tegelikult ei kasutanud. Samuti mõeldakse rahvameditsiinis puutenakkuse all tavaliselt seda, et inimene on enda teadmata või vastu tahtmist kokku puutunud mõne tähenduslikult reostatud eseme, looma või inimesega – näiteks üritati soolatüükaid niimoodi teistele anda, et neist ise lahti saada.
Sõukand peab Eesti materjali analüüsimiseks sobivaimaks (kuigi kaugeltki mitte täiuslikuks) Ervin Heintz Ackerknechti teooriat, mis jagab haiguspõhjused loomulikeks (infektsioon, stress, orgaaniline mandumine, õnnetusjuhtum ja inimlik vägivald) ning üleloomulikeks (müstilised, animistlikud ja maagilised põhjused). Müstilised tekkepõhjused on otseselt seotud haigestunu teo või kogemusega, mitte mõne inimese või üleloomuliku olendi tegevusega – siia kuuluvad usulised põhjused (astroloogia, ettemääratus jms), pahaendelised aistingud (usutakse, et pahaendelised unenäod jm ended mitte ainult ei ennusta, vaid ka põhjustavad haigusi), puutenakkus ja müstiline kättemaks (näiteks mõne tabu või normi vastu eksimise eest). Animistlikud põhjused on seotud üleloomuliku olendi tegevusega – siia on Ackerknecht liigitanud hingekaotuse ja vaimu agressiooni (kui esimene neist on vabatahtlik, siis teine on põhjustatud solvatud või lihtsalt pahatahtliku üleloomuliku olendi tegevusega). Maagilised põhjused on nõidus ja posimine, mille vahe seisneb selles, et nõidus võib olla ka kogemata tehtud (näiteks kurja silmaga inimene), aga posimise taga on alati kuritahtlik inimene. (Sõukand 2003a: 112-113)
Ainult Ackerknechti teooriast jääks eesti rahvaluuleainese puhul väheks, sest näiteks tuulest, maast ja veest tulnud haigused ei mahu sellesse mudelisse, kuid Sõukandi kombel Ackerknechti ja Mannineni lähenemise ühildamine, annab materjali analüüsimiseks üpris hea lähtepositsiooni. 19. sajandi Eesti haigustepõhjuste nimekiri on küll väga pikk, kuid sellest perioodist jäänud teated jällegi väga napid, nii et tihti on kindlate järelduste tegemine raskendatud.
Marju Kõivupuu on levinuimate haiguspõhjustena nimetanud projektiilseletuse (haiguse põhjustab pahatahtlik isik, enamasti kasutades selleks mingit eset, mis ohvriks valitud inimese või looma lähedusse peidetakse – kanamuna, nool, nael jne), sotsiaalsete normide või religioossete tabude rikkumise (näiteks vähese kirikus käimise), ehmatuse ja kurja silma. Viimasega on tihedalt seotud ka kahjustav kiitmine ehk kahitsõmine. (Kõivupuu 2000a: 70-73)
Siiski on haiguspõhjuste ja päritolu väljaselgitamine väga oluline, sest rahvausundis on levinud veendumus, et haigus (nagu paljud muudki üleloomulikud ilmingud) kaotab võimu oma ohvri üle, kui haiguse nimi ja päritolu avalikuks tuleb. See on väga tihedalt seotud ka analoogiamaagiaga – arstimisvahendiks kasutatakse tihti midagi, mis on seotud haiguse või selle päritoluga. Näiteks surnult tulnud haiguse puhul võidakse ravimiseks kasutada tema haualt võetud mulda ja väga levinud ravivahendiks on olnud punane niit või lõng, mis peaks mõjutama vereringet.
Kui osade haiguste puhul oli algpõhjuse leidmine väga keeruline, siis näiteks kurja silma puhul usuti, et sellise omadusega inimesi võib ülejäänud kogukonnast hõlpsasti eristada mingi välise tunnuse või väljapaistva iseloomuomaduse põhjal. Nii on neile omistatud näiteks punapäisust, kõõrdsilmsust, küürselgsust, tõmmut nahka ja muid tollases ühiskonnas harvaesinevaid väliseid jooni. Negatiivseteks iseloomujoonteks, mis võisid viidata kurjale silmale olid tigedus ja salakavalus, aga ka näiteks liigset eraklust peeti negatiivseks või vähemalt kahtlustäratavaks omaduseks (eriti, kui see oli kombineeritud kahtlustäratavate väliste atribuutidega) – seega võis kurjale silmale või seotusele üleloomulike asjadega viidata tegelikult ükskõik milline üldtunnustatud käitumis- või välimusnormist hälbimine. (Kõivupuu 2000b: 25-29)
1.4. Põhilised ravimeetodid
Don Yoder, kes on uurinud väga paljude erinevate rahvaste rahvameditsiini, on jaganud ravimeetodid üldises plaanis kaheks – naturaalseteks ja maagilisteks. Naturaalsed ravimeetodid on nö ratsionaalsed meetodid, mis sisaldavad taimeravi ja looduslike vahendite jms kasutamist ning millel on sümptomitele otsene silmaga nähtav mõju, kuigi see võib avalduda alles mõne aja möödudes. Maagilised ravimeetodid on aga seotud loitsimise, kontaktmaagia ja teiste maagiliste võtetega. (Yoder 1972 ; 192)
Ravimeetodi silmnähtav mõju tundub selles liigituses veidi kummaline, sest tegelikult on ju ka maagilisi meetodeid kasutades ravi mõju (eeldades, et ravi on tulemuslik) silmaga nähtav ja tihti ilmnevad need tulemused isegi kiiremini, kui taimeravi puhul, sest patsiendi usk on tugevam. Samas ongi maagiline ja naturaalne ravimeetod omavahel muidugi tugevalt seotud. Nii mängivad taimed ka maagiliste ravimeetodite puhul suurt rolli ja eesti rahvakultuuris on usutud, et pihlakal (mis on ka väga vitamiinirikas ja organismile väga kasulik), on maagilised omadused (Moor 2000). Kartulite kasutamine rahvameditsiinis on eriti huvitav just seetõttu, et selle puhul on esindatud nii naturaalne ja maagiline haru eraldi, kui ka mõlema meetodi koos kasutamine.
Paljud ravimeetodid ja haigustest hoidumise põhimõtted on tihedalt seotud rahva seas levinud kommete ja uskumustega. Näiteks olid eriti suures ohus ristimata lapsed, kuna neil ei olnud veel jumala kaitset, mistõttu oli neid eriti lihtne kaetada. Samas oli kurja silma vastu ka üpris kerge võidelda – piisas trääsa või (naisterahvaste puhul) lihtsalt katmata alumise poole näitamisest pahategijale (usuti, et seda viimast kardab isegi kurivaim) täpselt sel hetkel, kui ta parajasti selle kuriteoga tegeles. Kui kurja silma kasutati lapse vastu, oli tema katsjaks loomulikult tema ema. Kurja pilgu mõju aitasid vähendada ka mõned küllaltki levinud taimed (näiteks nõmm-liivatee ja karukold) ja amuletid. Seega on nii mõnedki nipid oma olemuselt obstsöönsed või maagilised, samas kui osasid neist (näiteks ristimärgi tegemist või tagurpidi palve lugemist) seostatakse otseselt ristiusuga. (Kõivupuu 2000b: 25-29)
Kogu maailmas on kõige tavalisemad ravivahendid olnud kodust hõlpsasti leitavad ning Eesti pole mingi erand. Kõige universaalsemateks ravimiteks on olnud viin, suhkur, sool, rasv ja puhas (tihti konkreetse päritoluga – kindlast allikast, pühitsetud vms) vesi. Tihti mängis tihti vahendist olulisemat rolli posimine, mis selle kohal tehtud oli, või sellele lisatud aines – näiteks viina raviomaduste suurendamiseks pandi selle sisse õigel hetkel püütud rästik.
Taimede puhul on väga olulist rolli mänginud ka nende korjamise aeg ning see, kuidas taimi on kuivatatud ja säilitatud. Usutakse, et kindlal ajal (näiteks täiskuuööl) korjatud taimede mõju on tugevam. Kuigi see on väga tihedalt seotud iidsete traditsioonidega, on teadlased kindlaks teinud, et kohati võivad taime korjamisaeg ja säilitamistingimused selle omadusi tõesti mõjutada – näiteks sisaldavad rohelised kartulimugulad tunduvalt rohkem mürgiseid aineid kui tavalised kartulid. (Yoder 1972: 199)
Ratsionaalsemate ravimeetoditena võib nimetada ka aadrilaskmist, masseerimist, kupupanemist, luumurdude paigaldamist ja isegi hüpnoosi, kuigi viimane oli küllaltki haruldane. Enamusi neist olulistest tegemistest toimetati saunas, mis oli eesti rahvausundis üldse olulise tähtsusega teispoolsusega seonduvate toimingute puhul. Seal käidi sünnitamas ning seal hoiti ka surnut, samuti on levinud arvamus, et juba kuum saun ise on paljude haiguste puhul ravivahendiks. (Kõivupuu 2000b: 45-48)
Maagiline mõtteviis tingib selle, et ka ravimeetodid on maagiast läbiimbunud. Kui kuskile on paigutatud eelmises alapeatükis mainitud projektiil, on lisaks selle leidmisele väga oluline ka selle rituaalne hävitamine. Kui haiguse päritolu pole aga päris kindel, kasutatakse selle ravimiseks mitmeid erinevaid vahendeid, lootes et miski ikka mõjub. Samuti olid tõrje- ja ravimeetoditena väga levinud igasugused loitsud ehk nõidussõnad. Need olid üldiselt väga kiivalt kaitstud ning neid on edasi antud põlvest põlve (mitte ilmtingimata sugulasele, kuid ametipärijale). Usuti isegi, et kui nõid oma sõnad kellelegi teisele ütleb, ei saa ta ise neid enam kasutada, mistõttu pomiseti ravimise ajal peaaegu hääletult, et haige täpseid sõnu ei kuuleks. (Kõivupuu 2000b: 31-35)
Ameerika folkloorientsüklopeedias on rõhutatud, et sõnamaagia pole alati kõigest kaasabiks, vaid paljude hädade puhul piisab ka ainult õigetest sõnadest, et haigus taanduks. See lähenemine pole ka Eestis tavatu, kuigi eelkõige on see levinud vähemohtlike tõbede puhul ning eriti populaarne lastega suheldes – näiteks vastava salmikese (levinuim on ilmselt “harakale haigus, varesele valu”) lugemine marraskil põlve puhul. (Kirkland 1996: 469)
Samuti oli levinud uskumus, et nõial on kuskil peidus nn seitsmes Moosese raamat, mis on Piiblist eemaldatud, sest sisaldas nõiakunsti. See on nii sügavale rahvausundisse juurdunud, et arvati, et see on olemas enamusel rahvaarstidest ning lisaks ka mõisnikel, sest raamat sisaldas palju salapärast, mis usuti olevat otseses seoses allmaailma ja kuradiga. Ilmselt nimetati nõnda ka kõiki rahvaarsti märkmikke, mida haiged juhtusid külaskäigu ajal märkama, sest kõik rahvaarstidega seotu oli inimeste silmis müstiline ja seda oli kerge nõiduslikult tõlgendada. Siiski oli ka inimesi, kes uskusid, et on ainult üks seitsmes Moosese raamat ja see on Tartu Ülikooli raamatukogus tugevasti kettidega kinnitatud, et maagia seda lahti ei rebiks või halbade kavatsustega inimesed seda ära ei varastaks. (Kõivupuu 2000b: 35-36)
2. Kartuli päritolust ja keemilisest koostisest
Selleks, et paremini mõista kartuliga seonduvaid haigusi ja nende ravimiseks traditsiooniliselt kasutatavaid ravimeetodeid, on oluline, et me teaksime rohkem ka kartulite taustast. Kartulite keemilise koostise tundmine võimaldab ka paremini hinnata kartulite kasutamisega seotud riske ja võimalikke kasutegureid, mis on ajendanud inimesi jätkuvalt kartulitega kasuks otsustama. Käesolev peatükk annabki neist teemadest põgusa ülevaate.
2.1. Kartuli päritolust
Kartuli ajalugu on väga värvikas. Tema kodumaaks on Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning arheoloogid on kindlaks teinud, et Lõuna-Ameerikas kasutasid indiaanlased metsikuid kartulimugulaid toiduks juba neliteist tuhat aastat tagasi. Nagu indiaani kultuuris kombeks, suhtusid indiaanlased ka kartulisse kui hingestatud olendisse ja austasid seda väga. Juba enne meie ajaarvamist oli kartul Lõuna-Ameerikas paljude suguharude põhitoiduks ja Andides asuvad kõrgesti arenenud tsivilisatsioonid olid aretanud arvukalt mitmete erinevate taimede, sh ka kartuli kultuurisorte. (Kroom 2004: 8)
Aili Paju mainib, et Peruu inkad kasvatasid kartuleid toiduks juba 2000 aastat e.m.a. ning hindasid seda muuhulgas ka hea reuma- ja peavaluvastase ravimina. Seega on ka kartulite kasutamisel ravimtaimena juba väga pikaajaline traditsioon. Euroopasse tõid selle taime Andidest hispaanlased ning seda hakati kultiveerima 17. sajandil, kuid kartuli populariseerimine ei tahtnud pikka aega eriti õnnestuda, sest talunikud suhtusid uuendustesse skeptiliselt. Venemaal toimusid veel 19. sajandil kartulimässud, sest lihtrahvas ei soovinud kartulit omaks võtta. (Paju 1991: 62)
Esimesed, kelle jaoks kartul suisa leiba asendama hakkas, olid iirlased, kes kartuli 17. sajandil kiiresti omaks võtsid – isegi kiiremini kui inglased, kes tegelikult seda taime neile tutvustanud olid. Ilmselt mängis oma rolli ka vajadus, sest iirlastel olid parajasti üpris kesised ajad ning igasugune toit võeti kahel käel vastu. Iirlased kasutasid esimestena kogu Euroopas ka kartuleid ravieesmärgil – nimelt hakkasid nad kartulikeeduvett tarvitama liigesevalude leevendamiseks ja luumurdude raviks. Lõpuks on kartul toiduainena siiski kogu Euroopas ja mujalgi tohutut populaarsust kogunud ja vähemal määral on see populaarsus kandunud ka rahvameditsiini. Kartuli olulisuse märgiks on tänase päevani Taanis ja Venemaal tähistatavad kartulitega seotud pühad (mille puhul näiteks Taanis lapsed isegi koolist vabad päevad saavad), Belgias asuv kartulimuuseum jne. (Kroom 2004: 11-13)
Ka Eestis, kuhu kartul jõudis mõisaaedade kaudu, ei kulgenud selle omaksvõtmine päris probleemitult. Arhiivis on küll teateid selle kohta, kuidas lapsed sõid kartuleid nagu õunu, kuid ka selle kohta, kuidas mõned inimesed arvasid (enamasti neid tegelikult maitsmata või vähemalt nende valmistamise kohta teadmisi omamata), et kartul kõlbab ainult sigadele ning kallasid neile kingiks toodud kartulid lihtsalt solgihunnikusse.
18. sajandil päästis kartul Eesti siiski suurest näljahädast ning muutus eestlastele veidi omasemaks. 19. sajandil kartulikasvatus hoogustus ja kartulite kasutamine eestlaste toidulaual muutus juba tavaliseks nähtuseks. Hakati valmistama erinevaid kartuliroogi ning üsna pea mängis kartul meie põhitoidus juba väga olulist rolli. (Paju 1991: 61)
Juba 20. sajandi alguseks oli kartul juba asendamatu. Hilda Ottenson on 1935. aastal kirjutanud raamatus „Kartul meie toidustamises” järgmist:„Tänapäew on kartul meie tähtsaimaid toitaineid ja seda täie õigusega. Kartul toitainena on Eestis tarwitusel umbes 100 aastat. See oli aastal 1830 kui ka talupoegade põllul hakati kasvatama kartulit ja muidugi ka tarwitama toitainena. Meil on nii mõnigi toitaine, mille kaswatamine ulatub kaugemasse minevikku, näiteks: kaalikas, naeris, kapsas. Kuid kui kartulikaswatamine sai rahwale tuttawamaks, algas see ka kohe suurt wõidukäiku ega ole seda katkestand tänapäewalgi.” (Ottenson 1935: 3)
2.2. Kartuli keemilisest koostisest
Arvestades seda, kui pikka aega kartulit ravimtaimena edukalt ja vähemedukalt kasutatud on, võib uskuda, et kartuli raviomadustel on ilmselt ka mingi ratsionaalselt seletatav tagapõhi. Seega vaatlemegi kartuli keemilist koostist lähemalt ja anname ülevaate selles sisalduvatest olulisimatest ainetest.
Rahva seas on väga levinud väide, et kartul on mürgine. See on tõsi, sest kartuli ehk solanom tuberosumi kõik taimeosad sisaldavad mürgist glükoalkanoidi solaniini. Kõige vähem on seda mugulates ning reaalset ohtu valmistab see inimesele ainult siis, kui süüakse päikese käes roheliseks läinud kartuleid, mida on kerge ära tunda, sest see paneb kurgu kipitama. Küpsetes kartulimugulates on solaniini siiski 50-80 korda vähem ja sellises koguses on see organismile koguni kasulik. (Kroom 2004: 27-28)
Kartulit peetakse õigustatult suureks vitamiiniallikaks. Olulist rolli mängib kartuli suur C-vitamiini sisaldus, mida kartul sisaldab keskmiselt sama palju kui apelsin, kuid see pole sugugi kõik. Kartulis leidub veel A-, B-, E-, U-, K-, P- ja PP-vitamiini, õun-, sidrun- ja oksaalhapet, kaltsiumi-, magneesiumi- ja rauasoolasid. Nende sisaldus ei ole muidugi võrreldav enamuste eksootiliste puuviljadega, kuid kui arvestada seda, et viimaseid sööb tavainimene tunduvalt vähem, on kartulis sisalduv kasulike ainete kogus siiski muljetavaldav. Kartuli söömine (300-400 grammi portsjon) rahuldab 10-15 protsenti inimese päevasest fosfori-, 60 protsenti rauavajadusest ja kaaliumivajaduse koguni sajaprotsendiliselt. (Paju 1991: 63)
Seega on kartul tõeline vitamiinipomm, kuigi tuleb meeles pidada, et kartulit ei või jätta külma vette seisma. Toatemperatuuril lahustub kõigest poole tunniga vette koguni 40 protsenti C-vitamiinist. Samuti väheneb kartulite vitamiinisisaldus aja jooksul ka korralikult keldris ladustatuna, sest kuna erinevad keemilised ühendid lagunevad, ei ole kevadel sügiseste kartulite vitamiinivarudest enam eriti palju järel. (Sõrm 2003)
Lisaks solaniinile ja kõigile neile vitamiinidele sisaldab kartul veel järgmisi aineid (protsentuaalselt) tärklist (16-17,5), mono- ja disahhariide (0,5-1,5), pektiini (0,5), valke (2,0), rasva (0,1-0,5), mineraalaineid (0,8-1,1), tselluloosi (1-1,3), lämmastikaineid (2,0), orgaanilisi happeid (0,1-0,11), sidrun- (0,03), oblik- (0,03) ja õunhapet (0,05) ning sooli (1,1) ja eelmainitud vitamiine. Ülejäänud osa moodustab põhiliselt vesi, mida on kartulis 64-86 protsenti. Suure tärklisesisalduse tõttu on kartulitest võimalik valmistada kartulijahu ehk kartulitärklist, mida samuti rahvameditsiinis kasutatakse. Samuti on kartulitest võimalik valmistada piiritust, mis oli Eesti mõisates väga oluliseks sissetulekuallikaks. (Kroom 2004: 14-15)
3. Kartul traditsioonilises rahvameditsiinis
Käesolev peatükk annab ülevaate kartulite kasutamisest Eesti rahvameditsiinis 19. sajandi ja 20. sajandi alguses kogutud arhiivimaterjalide põhjal, mis on kokku kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi. Seega on antud peatükk keskendunud eelkõige varasemale rahvameditsiinile.
Jälgimise lihtsustamiseks on peatükk jagatud kaheks alapeatükiks. Esimeses alapeatükis räägitakse levinuimatest haigustest ning teises vaadeldakse terviseprobleeme, mille puhul kartul oli ravivahendina vähemlevinud. Probleeme, mille puhul kartuli kasutamine on jätkuvalt populaarne ja haigusi, mille ravis see on alles viimasel ajal tunnustust leidnud (näiteks dieettoiduna suhkruhaiguse või südamega seotud haiguste puhul), on pikemalt juttu neljandas peatükis. Oluline on rõhutada, et kuigi käesolev uurimus räägib ainult kartulitest, oli nendega ravitsemisel tavaliselt tegu ühega paljudest ravivõimalustest, mis ei pruukinud olla levinuim.
Enamasti kasutati kartuleid toorelt, kuid oli ka erandeid, kus on kasutatud ämmatussu (ehk mädanenud kartulit), kuuma keedukartulit või kartulikeeduveest tõusvat auru. Sõukand on väitnud, et tohterdamiseks on kasutatud ka kartuliõisi, kuid arhiivimaterjalid seda ei kinnitanud (Sõukand 2003b).
Haigusi, mille ravimiseks kartulit on Eestis kasutatud, on väga palju. Sõukandi sõnul on kartuli abil rahvameditsiinis ravitud soolatüükaid, põletushaavu, haudumist, kärnu, silmahaiguseid, kõrvahaiguseid, paiseid ja viha (Sõukand 2003b). Arhiiviandmete põhjal on teada ka juhtumeid, kus kartulite abil on ravitud ka erinevaid valusid, hingamisteede, ainevahetuse ja liigestega seotud haigusi ning seda on kasutatud ka suguiha suurendamiseks. Tihti kaasnes ravivõtetega (eriti soolatüügaste ravis) kindel maagiline toiming.
Eesti ei ole selle koha pealt sugugi haruldane. George Foster, kes on kirjutanud hispaania ja ameerika folkloorist, on öelnud, et kartuleid kasutatakse eelkõige Tšiilis ja Peruus ning väga erinevate haiguste raviks. Ta on välja toonud näiteks soolatüükad, kõhulahtisuse, roosi, reuma ja maksaga seonduvad haigused. Samuti on kartuleid kasutatud mitmetes teistes paikades, millest tuleb juttu töö käigus. Seega ei ole eesti rahvameditsiin siinkohal erandlik, vaid pigem tavapärane. (Foster 1953: 212)
3.1. Levinuimad kartulite abil ravitavad haigused
Käesolev peatükk annab ülevaate levinuimatest haigusteks, mille raviks on mingil viisil kasutatud kartulit. Sellesse alapeatükki kuuluvate haiguste ühiseks jooneks võib pidada seda, et tegu on probleemidega, mida tahes või tahtmata taluperes ikka vahel ette tuli. Levinuimateks terviseprobleemideks, mida kartulite abil raviti, on:
soolatüükad ja kärnad,
haudumine ja
põletus- ja muud haavad.
3.1.1. Soolatüükad ja kärnad
Soolatüügaste ravimine rahvameditsiinis on väga laialdaselt uuritud valdkond ning selle ravimiseks on kasutatud paljusid erinevaid meetodeid. See teema on inimesi huvitanud kogu maailmas – näiteks John Andersoni väitel hõlmas tema uurimus Texase rahvameditsiini kohta umbes nelja tuhandet ravimoodust ning neist koguni 480 sobisid ka soolatüügaste raviks (Anderson 1968: 192).
Kõige põhjalikumalt on seda teemat Eestis käsitlenud Ave Tupits, kes kaitses 2004. aastal magistri-väitekirja teemal “Soolatüügaste ravimisviisid eesti ja iiri rahvameditsiinis Jakob Hurda kogu ja Iiri Folkloori Arhiivi materjalide põhjal”, samuti on soolatüügaste kohta arvukalt materjali Eesti Rahvaluule Arhiivis ning 20. sajandi alguses ilmunud terviseprobleeme ja rahvameditsiini käsitlevates raamatutes.
Lisaks soolatüügaste ravimisele loodeti kartulitest abi saada ka kõigi teiste nahahädade puhul – usuti, et see aitab lahti saada soolatüügastest, villidest, kärnadest, paisetest ja isegi psoriaasist.
Kuigi kõige tavalisemaks ravivahendiks oli pooleks lõigatud kartul, on kasutatud ka kartulikaabet ja ka pesemata kartulite keetmisel saadud vett. Viimast on kasutatud näiteks laste pea pesemiseks, kui peanahk kärnas on või kui on probleeme sügeliste, kõõma või vistrikega. (RKM II 111, 165 (540)Tupits on oma uurimuses tutvustanud levinuimat kartulitega seotud ravimeetodit: “Tuleb kartul pooleks lõigata ja nende pooltega soolatüügast kolm korda pigistada ning seejärel kartulitükid puutükiga kokku ja maha kasvama panna. Ka võib tüükaid üheksa kartulitükiga hõõruda ja tükid lauta sõnnikusse panna. Kui tükid mädanevad, kaovad ka soolatüükad ära.” (Tupits 2004: 23)
Sarnaseid meetodeid on loetletud ka Herbas1 ja arhiiviteadetes. Peale soolatüügaste muljumist mängib olulist rolli ka kartuli taas tervikuks seadmine (puutiku, niidi vms abil) ja selle “kaotamine”. Siin on tegu analoogiamaagiaga – usutakse, et soolatüükad kaovad koos kartuliga ning mida täpsemalt rituaalseid reegleid järgitakse (näiteks mida vähem kartuli liitekohad näha jäävad), seda suurem on tõenäosus, et ravi annab positiivseid tagajärgi. Samuti võib siin näha kontaktmaagiat – soolatüüka ja kartuli vaheline kontakt viib tüüka inimeselt kartulile. Siiski oli ka üksikuid juhte, kus kartulipooled pandi erinevatesse kohtadesse. Lisaks kasvama panekule visati kartuleid ka kaevu, tulle, aiaauku või maeti lauta sõnnikusse jne.
Uskumused, mille kohaselt tuleb kartuliga esmalt soolatüügast puudutada ning seejärel kartuliga sooritada teatud rituaalne toiming, on levinud ka mujal maailmas. Iirimaal lõigatakse kartul tükkideks, hõõrutakse nendega soolatüükaid ja seejärel maetakse need maha(Tupits 2004: 37). Samuti on arvukalt sellekohaseid teateid Põhja-Carolinast. Ravi kulg on sarnane Eestiga – soolatüügast tuleb terve või pooleks lõigatud kartuliga hõõruda ning seejärel kartulitükid minema visata. Nagu Eestiski, on tihti ka seal seatud veel mõni tingimus, mille täitmine ravi edukamaks muudab. Näiteks tuleb tükid visata üle vasaku õla või ei tohi viskaja näha, kuhu need kukuvad. Samuti on nendes teadetes tihti rõhutatud seda, et tegu peab olema just Iiri kartuliga. (Brown 1961: 329-330)
Teiste riikidega võrreldes on eesti rahvameditsiinis kasutatav maagia isegi küllaltki lihtsustatud. Näiteks on Anderson rääkinud ühest Dallase päritolu teatest selle kohta, kuidas kartuliga soolatüügast ravida. Selleks tuli esmalt kartulisse torgata roostes nael, seejärel panna kartul paberkotti ning lõpuks visati kõik see tagasivaatamata üle õla (Anderson 1968: 193). Saksamaal aga peab mõne uskumuse kohaselt kartul olema varastatud ning kohas, kuhu see visatakse, ei tohi seda tabada valgus ei päikeselt ega kuult – kuigi vahel siiski tohib selle sarnaselt eesti kommetele lihtsalt räästa alla panna, aga ka sel juhul tuleb see sinna kindlasti maha matta (Marzell 1987: 1025).
Analoogiamaagiaga on seotud ka paljudes teadetes esinev uskumus, et soolatüükad kaovad siis, kui inimene suudab kartuli kaotamisel sellega kontakti vältida – näiteks ei tohtinud mõne uskumuse järgi kartulit ära visates sinna poole vaadata ja/või lahkudes tagasi vaadata (RKM II 111, 65 (171) < Muhu, Vanamõisa) ja kartuli kaevu viskamise puhul usuti, et kui viskajal õnnestub toiming teostada nii, et ta ei kuule vee sulpsu, on soolatüügastest lahtisaamine garanteeritud (ERA II 10, 637 (3) < Tallinn). Samuti usuti kartulite matmise puhul, et ravi on edukas, kui kartulid idanema lähevad (E 15492 (6 b) < Pärnu-Jaagupi) – ilmselt usuti, et siis jätkab soolatüügas oma kasvamist kartulis ja inimest enam ei kimbuta (analoogselt juhuga, kus anti kartul koerale söögiks ja lausuti, et ta sööks kartuli koos haigusega, kus võib juba näha ka kontaktmaagiat).
Kartulitega seotud numbrid võivad varieeruda, enamasti on tegu maagilise arvuga (kolm, üheksa, kuid vahel ka näiteks neli), vahel mängib olulist rolli ka ravitsemise aeg (näiteks täiskuu või vana kuu), lisandub sõnamaagia jne. Järgnevalt on toodud mõned arhiivinäiteid.
Et käsna kaotada, tuleb toores kartul pooleks lõigata. Ühe kartuli poolega vajutada kolm korda käsnale. Nüüd tuleb kartula pooled uuesti õieti kokku panna, niidiga kinni siduda, et kartul näeks tervena jälle välja ja siis minema visata sinna, kus ta ruttu ära mädaneb. Ja seni kui kartul on mädanenud, on ka käsn kadunud. ERA II 85, 675 (11) < Tartu linn
|
